Apteekide asutamispiirangud – õiguslik või poliitiline küsimus

Triniti

Ravimisektori konkurentsiteemades on otsustav osa riiklikul ravimite rahastamisel ehk soodusravimitel, riigi hinnakokkulepetel tootjatega ning hulgi ja jaemüügi juurdehindlustel, asutamis-piirangutel jne.  Kõik see on poliitiline ja õigusega reguleeritud. Asutamispiirangute osas on õiguskantsler leidnud, et need rikuvad ettevõtlusvabadust ja asi on kõrgeimas kohtus.

Seadus piirab apteekide asutamist nii, et linnades oleks maksimaalselt üks apteek 3000 elaniku kohta ja mujal 1 km kohta. Kohalik võim ja ravimiamet otsustavad vajaduspõhiselt erandeid. Õiguskantsler nimetab seda turulukuks, mis rikub turuletulijate õiguseid. Enamuses Euroopas on asutamispiirangud. Piiratakse asukoha ehk tarbijate arvu järgi ja apteekrist omaniku nõudega. Tänane areng on selles suunas, et üha rohkem on piiranguks vajaduspõhine otsustamine.

Riigikohus on Nurme Apteegi asjas väljendanud oma veendumust, et piirangute eesmärk on rahva tervise kaitse ning apteekide kuhjumise vältimine on legitiimne. Piirangud aitavad vältida ülemäärast konkurentsi apteekide turul, kus konkurentsis püsimiseks kasutaks apteegid vahendeid, mis võiksid seada ohtu adekvaatse tervisekaitse. Euroopa Kohtu Suurkoja 2010.a. otsus ütleb punktis 89 väga selge lihtlausega, et uute turuletulijate õiguste rikkumise argumentatsiooniga ei saa nõustuda ning punktis 113, et piirangud ei ole õigusega vastuolus.

Inglismaa apteegisektoris vähendati eelmise aasta sügisel oluliselt 2005.a. toimunud liberaliseerimist ning jõustati vajaduspõhine apteekide asutamine. Varasem liberaliseerimine põhines konkurentsjärelevalve hinnangutel, mida nüüd ümber hinnati. Apteeke on seal nii poolteist korda vähem inimese kohta kui Eestis. Inglismaa valik põhines põhjalikul hindamisel ja järeldusi toetavad nii Ungari, Austria kui ka Taani läbiviidud uuringud.

Ülemäärane konkurents toob piiratud hinnakonkurentsi puhul nagu apteegiteenus kaasa surve mahtude suurendamisse ja kokkuhoiu  ning see viib ebamõistliku tarbimiseni või teenuse kvaliteedi languseni, mis võimendub maapiirkondades. Lahtioleku aeg pikeneb ja linnades apteekide arv kasvab ning apteekrite arv ei suuda minna kaasa apteekite arvuga, st maa-apteekrid värvatakse linna, suureneb assistentide kasutus. Kokkuvõttes rahaline koormus ühiskonnale kasvab. Lihtsustatult öeldes pole avaliku raha (soodus- ja haiglaravimid) suunamine samaaegselt konkurentapteekidele otstarbekas, sest iga uue kuhjuva apteegi kasutegur on madalam, kuid püsikulud samaväärsed.

Sotsiaalpoliitika on küll suures osas poliitilise valiku küsimus, kuid äärmuslikku liberaalset sotsiaalpoliitikat põhiseadus ei luba. Eesti põhiseaduses on õigus tervisele igaühe õigus ning sotsiaalriigi printsiip sõnaselgelt kirjas. Konkurentsiõigus ei ole mitte ettevõtlusvabaduse garant, vaid tarbija sotsiaalse heaolu tagamiseks riigi poolt loodud mehhanism, mis korraldab kauba ja hinna mõistliku suhet. Arvestades meie põhiseaduse sellist rõhuasetust ja ravimite hinna reguleeritust, julgen väita, et eestlase õigus tervisele sisaldab endas nõuet riigile vähemalt mingi meetme kasutamiseks apteekide ülemäärase konkurentsi ärahoidmiseks.

Sama teema käsitluse leiate esseistlikul kujul pikemalt siit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga