Teatavasti on käimasoleva haldusreformi kriitiliseks tingimuseks, et tekkivates omavalitsustes oleks reeglina vähemalt 5000 elanikku. Elanikelt väiksemad omavalitsused, mis 1. jaanuariks 2017 ei olnud vabatahtliku ühinemise teed läinud ja millele ei kohaldata ka seaduses ette nähtud erandeid, tuleb nüüd aga kellegagi Vabariigi Valitsuse algatusel ühendada. Nii mõnelgi juhul tekib „paar“ KOV-iga, mis miinimumkriteeriumi kenasti täidab ega pruugi seega sundkooselust huvitatud olla. Kas tal tuleb leppida või on eeskujulikul KOV-il oma õiguste kaitseks võimalusi?
Haldusreformi seadus sätestab kriteeriumile vastava omavalitsuse sundliitmiseks keeruka sõnastusega tingimused. Lihtsamalt väljendudes peaks liitmine olema vajalik ja otstarbekas kriteeriumile mittevastava KOV-i võimekuse tagamiseks. Mida see aga praktikas tähendab ja kui laialt seda võimalust tõlgendada?
Eesmärgiks avalike teenuste parendamine
Riigikohus leidis, et seadusandja püstitatud eesmärk parandada omavalitsusüksuste võimekust osutada avalikke teenuseid on põhiseaduspärane ning 5000 elaniku kriteerium ei ole selleks vähemalt ilmselgelt asjakohatu – suuremate omavalitsusüksuste moodustamine võib parandada omavalitsusüksuste avalike teenuste osutamise võimekust.
Riigikohtu otsusest ja seaduse seletuskirjast võib järeldada, et KOV-ide enesekorraldusõigust ehk „õigust iseolemisele“ ei tohi riivata rohkem, kui on vajalik avalike teenuste osutamise miinimumkvaliteedi tagamiseks. Miinimumkvaliteediks ongi seadusandja sätestanud 5000 elaniku piiri. Eelistada tuleks seega, et 5000 elaniku piiri ei ületata ka sundliitmise korral rohkem kui hädapäraselt vajalik.
Tõsi, haldusreformi soovituslik ja kaugem eesmärk on seaduse järgi vähemalt 11 000 elanikuga omavalitsuste moodustamine. Samas ongi see rõhutatult soovituslik ja riik ei tohi sundliitmist kasutada ettekäändena 5000 elaniku kriteeriumist suuremate KOV-ide tekitamiseks. Ehk – kui väiksem omavalitsus liidetakse üle 5000 elanikuga KOV-iga, ei tohi võim minu hinnangul hoogu minna ega hakata kõiki piirkonna väiksemaid ja suuremaid omavalitsusi omavahel ühendama. Õiguspärane poleks põhjendus, et nii on otstarbekas ja parem.
Meelevaldsus on vaidlustatav
Isegi, kui haldusreformi seadus on ses osas mitmeti mõistetav, keelab nii põhiseadus kui kohtupraktika liitmiste meelevaldsuse ja liigse KOV-i enesekorraldusõiguse riive. Väljumine haldusreformi eesmärgist ja asumine KOV-ide korraldust hoogsamalt muutma oleks minu arvates ilmselgelt meelevaldne.
Seega hoolimata sundliitmise kohatisest paratamatusest, ei pea KOV-id igasuguste koosluste moodustamisega leppima ning kohase arvamuse edastamine Valitsusele on enam kui vajalik. Vajadusel on sundliidetavatel KOV-idel võimalik oma õigusi kaitsta põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras Riigikohtus.
Kui Teil on käsitletud teemal küsimusi, siis võtke minuga julgesti ühendust.
