Esimene pretsedentlahend saneerimises

Triniti

18.11.09 tegi Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-122-09 esimese kauaoodatud lahendi, mis andis vastused praeguseks ligi aasta jõus olnud saneerimisseaduse rakendamisel tõusetunud mitmetele olulistele küsimustele. Ometi võib julgelt öelda, et pretsedentlahendi kaalukus tuleneb peaasjalikult sellest, et Riigikohus kinnitab lahendis üheselt maksunõuete ümberkujundamise võimalikkust, võttes ära paljude ettevõtjate ebakindluse võimaluse osas saneerimise abil ületada majanduslikud raskused ka juhul, kui olulisemaks võlausaldajaks on maksuamet.

Maksunõuete ümberkujundamine

  • Riigikohus kinnitas maksunõuete ümberkujundamise võimalikkust saneerimismenetluses järgnevatel põhjendustel:
    • saneerimisseadus välistab ainult töölepingu alusel tekkinud nõuded, seega ei saa normile anda tekstiga vastuolus olevat tõlgendust ja selle tulemusena jätta norm kohaldamata;
    • kui seadusandja tahe oleks olnud vältida maksunõuete ümberkujundamist, oleks selline keeld sätestatud seaduses;
    • ehkki maksukorralduse seadusest ei tulene alust maksunõuete ümberkujundamiseks saneerimises on see võimalik saneerimisseaduse alusel, mis on maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus ja ka hilisem seadus;
    • puudub objektiivne õigustus maksunõude eelistamiseks – põhjendamatu on olukord, kus pankrotiseaduse alusel ühingu päästmisel kompromissiga on maksuhalduril võimalik nõudeid vähendada, kuid saneerimismenetluses ühingu tervendamisel tuleks maksunõuetele omistada võrreldes teiste nõuetega eelisseisund;
    • maksunõuete välistamine saneerimismenetlusest muudab võimatuks paljudel ettevõtjatel saneerimismenetluse toiminguid edukalt teha.

Võlausaldajate kohtlemine

  • Riigikohus on rõhutanud, et saneerimiskava kinnitamata jätmise aluseks saab olla asjaolu, et võlausaldajat koheldakse võrreldes teiste võlausaldajatega oluliselt halvemini. Seni olid eriti esimese astme kohtud lähtunud pigem võlausaldajate võrdse kohtlemise nõudest. Riigikohtu hinnangul tuleb määravaks lugeda võlausaldajate huvide ja õiguste kaalumisel seda, kas võlausaldaja huve on oluliselt rikutud. Sellise hinnangu andmiseks tuleks aga ennekõike võrrelda võlausaldajate olukorda juhul, kui saneerimiskava jääks kinnitamata, st millised oleks võimalused nende nõuete rahuldamiseks võimalikus pankrotimenetluses.
  • Saneerimisseadusest ei tulene kohustust moodustada võlausaldajate rühmasid. Kui aga rühmad moodustatakse, peab saneerimiskava sisaldama põhjendusi rühmade moodustamise aluste kohta.
  • Saneerimisseadus ei erista võlgniku lähikondseid võlausaldajaid ja teisi võlausaldajaid. Sellest saame järeldada, et saneerimiskava vastuvõtmisel ei oma tähtsust võlgniku lähikondsete häälte osakaal võlausaldajate häälte koguarvus.

Saneerimiskava täitmise tähtaeg

  • Riigikohus on nentinud, et seadus ei sätesta kava täitmise tähtaega ning osalised on vabad otsustama, kui pika aja jooksul saneerimine toimub.
  • Kohus leidis, et kava täitmise aeg ei tohi olla ebamõistlikult pikk. Kava täitmise pikkuse määramine peab aga lähtuma konkreetse ettevõtte saneerimise vajadustest. Kohus on leidnud, et ka näiteks 10 aastat võib erakordsetel asjaoludel olla kava täitmiseks mõistlik aeg.

Üldised printsiibid

  • Lisaks eeltoodule väärivad märkimist ka üldisemad kohtu poolt välja toodud printsiibid, millest seaduse rakendamisel tasuks juhinduda:
    – Kohus on toonitanud, et saneerimismenetluses osalevate isikute – ettevõtja, võlausaldaja ning kolmandate isikute – huvid ongi vastandlikud, kuid ettevõtja huvid on mõnevõrra olulisemad.
    – Saneerimisseaduse üheks eesmärgiks on tagada võlausaldajate huvide parem kaitse, kui see oleks pankroti korral. Sellise eesmärgi sõnastamine aitab luua menetlusosalistele, ennekõike aga võlausaldajatele parema taustsüsteemi oma huvide ning väljavaadete nõuete rahuldamise osas hindamiseks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga