Ettevõtjate kohustused tarbijalepingute osas suurenevad

Triniti

Järgmise aasta suvest suurenevad ettevõtjate kohustused tarbijatega sõlmitavate lepingute osas, eriti puutuvalt lepingueelsesse teavitamisse. Seda juhul, kui Riigikogus võetakse vastu võlaõigusseaduse ja tarbijakaitse seaduse muudatused, mis puudutavad ennekõike väljaspool äriruume sõlmitavaid lepinguid ja sidevahendite abil sõlmitavaid lepinguid.

Vabariigi Valitsusele on Justiitsministeeriumi poolt esitatud heakskiitmiseks võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus. Kavandatavad muudatused peaksid olema Riigi Teatajas avaldatud veel käesoleva aasta detsembris ning jõustuma peaksid muudatused plaani kohaselt 2014. aasta 13. juunil.

Eesmärgiks ühtlustada EL õiguslikke regulatsioone

Muudatuste eesmärk on võtta Eesti õigusesse üle EL direktiiv tarbija õiguste kohta. Ülevõtmise põhjendusena märgitakse, et õiguslik olukord on erinevates EL liikmesriikides väga erinev ja selline õiguslik killustatus takistab piiriülest kaubandust. Seega on kõnealuse direktiivi ja selle siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise eesmärgiks ühtlustada liikmesriikide õiguslikke regulatsioone tarbija õiguste valdkonnas.

Nagu öeldud, puudutavad muudatused ennekõike väljaspool äriruume sõlmitavaid lepinguid ja sidevahendite abil sõlmitavaid lepinguid. Järgnevalt annan lühiülevaate olulisematest kavandatavatest muudatustest.

Kavandatavad muudatused

  • Muudetakse seaduse terminoloogiat. Senise termini majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik kõrval võetakse kasutusele termin ettevõtja; senine termin koduukseleping asendatakse terminiga väljaspool äriruume sõlmitud leping. Uued terminid peaksid olema ühelt poolt suupärasemad kui senised ning teisalt vastama paremini regulatsiooni sisule.
  • Kehtestatakse taganemise näidisjuhend ning taganemisavalduse tüüpvorm kasutamiseks nii ettevõtjatele kui tarbijatele. Selle eesmärgiks on lihtsustada nii tarbija kui ettevõtja olukorda tarbijapoolse taganemisõiguse kasutamisel.
  • Ettevõtjad ei või edaspidi nõuda tarbijalt konkreetse maksevahendi kasutamise eest  kõrgemat tasu kui ettevõtjad vastava maksevahendi kasutamise eest ise tasuvad ja samuti ei tohi ettevõtjad nõuda tarbijalt ettevõtja klienditeeninduse telefoninumbrile helistamise eest omalt poolt täiendavat tasu. Muudatuse eesmärgiks on välistada ettevõtjate võimalus teenida selle pealt, et tarbija kasutab mingisugust maksevahendit või telefoniliini selleks, et võtta seoses sõlmitud lepinguga ettevõtjaga ühendust.
  • Kehtestatakse loetelu valdkondadest, millele väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute ja sidevahendite abil sõlmitud lepingute regulatsioon ei kohaldu. Nendeks on muuhulgas nt sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osutamine, hasartmängud, reisijaveolepingud, eluruumi üürilepingud.
  • Erinevalt praegusest regulatsioonist peavad ettevõtjad tulevikus esitama kogu lepingueelse teabe tarbijale igal juhul enne lepingu sõlmimist. Seejuures on ettevõtjatel siiski õigus objektiivsete piirangute korral viidata nt kas telefoninumbrile või ettevõtja veebilehe aadressile vm, kust tarbija saab asjakohase teabe vahetult ja hõlpsasti kätte.
  • Taganemisõiguse kasutamisel vastutab tarbija kauba väärtuse vähenemise eest, kui ta on kaupa kasutanud kauem, kui see on vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks. Nimelt võib tarbija kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks käsitseda ja uurida kaupa üksnes nii, nagu tal lubataks seda teha poes. Vastupidisel juhul tekib tarbijal kohustus hüvitada ettevõtjale kauba väärtuse vähenemine.
  • Ettevõtjatele antakse õigus nõuda tarbijalt kauba tagastamise kulude kandmist, kuid seda üksnes juhul, kui lepingueelne teavitamiskohustus on täidetud. Nimelt sõltub ettevõtja õigus nõuda tarbijalt täiendavate kulude kandmist lepingueelse teavitamiskohustuse täitmisest. St, et kui ettevõtja ei ole lepingueelselt teavitanud tarbijat tema kohustusest tasuda täiendavad kulusid, siis ei ole tarbija nende kuludega seotud.
    Täiendavalt peab aga sellisel juhul ka tarbija tahteavaldus mis tahes lisatasu maksmise kohta olema väljendatud sõnaselgelt.
  • Telefoni teel sõlmitud lepingust tulenevad kohustused on tarbijale siduvad alles siis, kui ettevõtja on telefonitsi edastatut kinnitanud püsival andmekandjal ning tarbija on oma tahet olla telefoni teel võetud kohustustega seotud kinnitanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sisuliselt tähendab see, et kaob võimalus sõlmida telefoni teel tarbijaga suulisi lepinguid, kuna kohustuste tekkimine on otseselt seotud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi olemasoluga. Samuti võib selline lepingu jõustumise aja ja lepingust tulenevate kohustuste tekkimise aja eristamine tekitada praktikas mitmeid probleeme.
  • Müügilepingute regulatsioonis tehakse muudatus, mille kohaselt juhul, kui tarbijamüügilepingute puhul ei ole kohustuse täitmise aega kindlaks määratud, peab müüja asja üleandmise kohustuse täitma viivitamata, kuid hiljemalt 30 päeva möödumisel lepingu sõlmimisest. Kehtiva regulatsiooni kohaselt lähtutakse sellises olukorras mõistlikult vajalikust ajast.

Muudatustega kaasneb täiendavaid küsimusi

Kavandatavate muudatustega suureneb oluliselt ettevõtjate kohustus anda tarbijatele enne lepingu sõlmimist kauba või teenuste kohta teavet. Paraku jäävad mitmed küsimused õhku ja tõenäoliselt kaasneb muudatustega ka parasjagu segadust, nt telefoni teel sõlmitavate lepingute uue regulatsiooni rakendumisega praktikas. Ettevõtjad seevastu peavad aga tasapisi hakkama oma senist tarbijalepingute sõlmimise korda üle vaatama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga