Faktiväide või väärtushinnang – kõik on kinni kontekstis

Triniti

Õiguslikult rääkides saab see, mis inimese suust välja tuleb, olla üks kahest: kas faktiväide või väärtushinnang.
Igapäevaelus ei ole sellisel vahetegemisel mingit eesmärki, ent kui süüvida võlaõigusseaduse kauges lõpus asuvatesse ning vastavalt väärtushinnangut ning faktiväidet puudutavatesse paragrahvidesse 1046 ja 1047, hakkavad pilved hajuma ning selguma, et kohtus võib paljugi sõltuda sellest, kas käsitleda avaldatut faktiväite või väärtushinnanguna.

Andmetega või andmeteta?

Lihtsustatult rääkides on faktiväide miski, mis sisaldab andmeid ning mille tõesust või väärust on võimalik kontrollida, nagu näiteks lause „Joonas on 204 sentimeetrit pikk.“ Väärtushinnang on aga isikule kohta väljendatu, mille tõesust ega väärust ei saa kontrollida, sest see ei sisalda andmeid. Küll on aga väärtushinnangut võimalik põhjendada. Näiteks lauses „Joonas on tohutu latt,“ antud hinnangut saab põhjendada sellega, et 204 sentimeetrit pikk Joonas on tunduvalt pikem, kui keskmine Eesti mees, kes on 179,1 sentimeetrit pikk.

Milleks üldse juuksekarva lõhki ajada?

Oluliseks muutub selline vahetegu alles siis, kui keegi tunneb, et mingisuguse väljaütlemisega on tema au teotatud ning ta otsustab enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Vastaspooleks on sellisel juhul reeglina mõni meediaväljaanne, aga järjest enam ka igaüks meist, näiteks avaldades enda loodut internetis.

Hageja väidab sellisel juhul alati, et on esitatud õigusvastaseid ning ebaõigeid faktiväiteid ning kostja vastu, et tegemist on väärtushinnangutega, aga miks? Üks vastus peitub selles, et kostjal on oluliselt lihtsam põhjendada väärtushinnangut, kui tõendada väite tõesust või väärust. On ka teine nüanss – kui nii õigusvastaste faktiväidete kui ka väärtushinnangute puhul saab isik taotleda kahju hüvitamist, siis ebaõigete faktiväidete (just nimelt ebaõigete, siinkohal pole väite õigusvastasus oluline) puhuks on seadus kannatanu jaoks vorminud veel ühe relva: andmete ümberlükkamine.

Ihaldatuks teeb selle õiguskaitsevahendi tõik, et ebaõigeid andmeid avaldanud isikul, näiteks meediaväljaandel, on kohustus andmed ümber lükata samasugusel viisil ja kohas, kus need avaldati. Piltlikult öeldes peab ümberlükkamine ilmuma ajalehe samal leheküljel ning sama suures tekstis. Lisaks võib kannatanu ümberlükkamise teksti ise välja pakkuda.

Õhkõrn piir

Kuhu aga tõmmata piir – ehk alates mis hetkest muutub isiku väljaöeldu faktiväitest väärtushinnanguks või vastupidi? Riigikohtu praktika on asja selgitamise asemel seda hoopis keerulisemaks ajanud. Seda ebamäärase ja ülimalt laialt tõlgendatava sõnapaariga: „oleneb kontekstist.“ Riigikohus on mitmes enda lahendis (nt 3-2-1-67-10, p 20;  3-2-1-4-12, p 8; 3-2-1-80-13, p 36) selgitanud, et isik võib küll avaldada tõeseid faktiväiteid, kuid tulenevalt nende avaldamise viisist võib tegemist olla väärtushinnangutega. Mitte aga alati õiguspäraste väärtushinnangutega, vaid olenevalt jällegi nende avaldamise viisist ehk kontekstist lausa õigusvastaste, s.t au teotavate väärtushinnangutega. See tähendab, et isikud ei saa enda õigustamisel varjuda pelgalt „…aga see mis ma ütlesin, on ju tõsi,“ seina taha. Tuleb mõista ja arvestada konteksti.

Kokkuvõtteks

Siit ka soovitus: olenemata sellest, kuivõrd kindel ollakse enda andmetes ning nende avaldamise õiguspärasuses, siis enda sõnad tuleb alati valida väga hoolikalt. Vastasel juhul võib tõesest faktiväitest saada ebakohane väärtushinnang. Meeles tuleb pidada, et selle üle, mis on teise isiku õigusi rikkuv, ei otsusta mitte avaldaja ise, vaid kohus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga