Kas seadus tagab huvide tasakaalu planeerimismenetluses?

Triniti

Planeerimisõigus on seotud paljude erinevate põhiseaduslike väärtustega. Eelkõige omandiõiguse ja keskkonnakaitsega, aga ka õigusriigiprintsiibiga üldisemalt. Viimane tähendab õigust korraldusele ja menetlusele, seaduse ülimuslikkust, halduse seaduslikkust, proportsionaalseid otsuseid ja võimude lahusust. Samuti haakub planeerimisõigus sotsiaalriigiprintsiibi ja üldise võrdsusõigusega, mis peaks tähendama muuhulgas ühtlase elatustaseme tagamist riigi erinevais piirkondades.

On selge, et omandi põhiõigus ei ole absoluutne ning sellega ümberkäimisel tuleb arvestada avalike huvide ja vajadustega. Ehitamine on maa harimise järel üks tähtsamaid maaomandi kasutamise võimalusi ning planeerimisõigus on õigusvaldkond, mis reguleerib maaomandi kasutamist ehitamiseks. Planeerimisprotsess peaks võimaldama avaliku ja avalikkust kaasava menetluse käigus erinevaid huve, õigusi ja asjaolusid arvesse võtva tasakaalustud ruumilise lahendusega maaomandi ehitusõiguse reguleerimist.

Otsustab finantspoliitiline koostöö

Paraku tuleb nentida, et nende ilusate põhimõtete kiuste jääb planeerimismenetlus tegelikkuses tihti formaalseks ega taga selles osalevate isikute huvide tegelikku ja sisulist arvestamist. Hoolimata küllalt kaalukast kogukonna vastuseisust, määrab planeeringulahenduse väga tihti arendaja ja tema rahakoti paksus. See kehtib eriti juhul, kui arendaja rahaline ja KOV päevapoliitiline huvi parasjagu haakuvad.

Kohtu kontroll KOV diskretsiooni osas on kahjuks piiratud, sest kohus planeeringuotsuse otstarbekust ei kontrolli. KOV-i ulatuslik planeerimisdiskretsioon ja avaliku huvi mõistega manipuleerimine võib viia reaalsuses selleni, et protsessiformaalsusi järgides kehtestatud, kuid sisult tasakaalutu planeeringu vaidlustamine kohtus ei pruugi anda kaebusega taotletud otsest juriidilist tulemust.

Ehitamine allub ka muudele seaduspärasustele

Et ehitamine on kapitalimahukas ettevõtmine, mis allub mitte ainult juriidilistele, vaid majanduslikele reeglipärasustele, võib ka formaalselt õiguspärase planeerimisotsuse vaidlustamine anda tegelikult soovitud tulemuse. Vaidlustamisega paratamatult kaasnev ajafaktor teeb oma töö ning algselt ehitamiseks mõeldud raha võib lõpliku planeeringutõe selgudes olla lõppenud. See tähendab äraseletatult seda, et kohus jätab vaidlustatud planeerimisotsuse jõusse, kuid ellu pole seda rahalistel põhjustel võimalik viia.

Üks selline ilmekas näide on Tallinnas Rannamõisa teel uue elamurajooni detailplaneering, mille vaidlustas kohtus kohalik kogukond. Hoolimata Riigikohtu 2007. aastal langetatud otsusest, mis jättis Tallinna Linnavolikogu otsusega kehtestatud planeeringu jõusse, on 2008. aastal alanud majanduslangus tinginud reaalsuses selle, et märkimisväärset ehitustegevust planeeringualal siiani ei toimu.

Tallinna Vangla rajamine Maardusse on teine ilmekas näide. Seal ei lõppenud küll raha, kuid viimaste üldvalimiste tulemusel vahetunud valitsuse koosseis otsustas juriidiliselt ebaeduka kaebajaga kokku leppida ning kavandatud kohta Tallinna Vanglat ei ehitatud.

Selliseid näited on veel ja nende põhjal võib teha järelduse, et hoolimata juriidilisest kaotusest kohtus või ka juba enne sisulise kohtuotsuse langetamist, võib kaebajat saata edu hoopis muude seaduspärasuste toel. Näiteks EKA maja osas ei ole halduskohus veel otsust langetanud, kuid täna võib siiski suure tõenäosusega väita, et rahapuudusel jääb planeeringuga kavandatud EKA uus hoone sellisena rajamata.

Enne vaidlust tuleb kaaluda erinevaid aspekte

Kokkuvõtteks tuleb märkida, et oma õiguste eest seismisel ei peaks arvesse võtma ainult juriidilisi argumente, vaid vaadata tuleb laiemat pilti. Kaebuse esitamisel tuleb aga hoolikalt kaaluda, kas mäng ikka väärib küünlaid. Õiguste kuritarvitamise vältimiseks näeb halduskohtumenetluse seadustik ette, et kaebuse rahuldamata jätmisel hüvitab kaebaja ka arendaja kohtukulud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga