Kas ühingu võlausaldajal on õigus esitada nõue otse ühingu juhatuse liikme vastu?

Triniti

Praktikas on sageli tõusetunud juhtumid, kus äriühing on jäänud võlgu teisele äriühingule ning võlausaldaja on seejärel esitanud saamata jäänud summade osas nõude ka võlgnikust äriühingu juhatuse liikme või liikmete vastu.

Kas sellised nõuded on põhjendatud ja millisel õiguslikul alusel on ühingu  võlausaldajal õigus esitada nõue otse võlgnikust ühingu juhatuse liikme vastu?

Üldreeglina ühingu võlausaldajal nõudeõigust võlgnikust juhatuse liikme vastu ei ole

Kuni 1.juulini 2002.a. tõesti kehtis Äriseadustikus põhimõte, et äriühingu võlausaldajal oli isiklik nõue äriühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue äriühingu vastu (kahju) algusaastatel.

Kehtivas õiguses sellist põhimõtet ei ole ning juhatuse liikmete vastutust reguleerib ÄS § 187 (osaühingute puhul) ning ÄS § 315 (aktsiaseltside puhul), s.t. juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 2, § 315 lg 2). Eeltoodud kahju hüvitamist osaühingule võib nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel (ÄS § 187 lg 4, § 315 lg 4).

Seega kui ühing jääb võlausaldajale võlgu ning leiavad tõendamist juhatuse liikme vastutuse alused, on võlausaldajal õigus nõuda kahju hüvitamist mitte talle endale, vaid võlgnikust ühingule.

Erandina võib juhatuse liige vastutada võlausaldaja ees deliktilisel alusel

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2005.a. otsuses tsiviilasjas 3-2-1-79-05 on kohus märkinud, et „erandina saavad äriühingu juhatuse liikmel tekkida kohustused võlausaldajate ees ka seaduses sätestatud juhul. Selliseks erandiks võib olla näiteks ka 7. juulil 2001. a jõustunud ÄS § 180 lg-s 51 ja § 306 lg-s 31 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine, millega võib kaasneda ka juhatuse liikmete otsene isiklik vastutus osaühingu võlausaldajate ees. Sellisel juhul käituks juhtorgani liige õigusvastaselt äriühingu võlausaldaja suhtes, kellega tal lepinguline suhe puudub.”

Viidatud sätted reguleerivad juhatuse liikme kohustust esitada ühingu püsiva maksejõuetuse olukorras pankrotiavaldus nähes ette, et „kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse.“ ÄS § 306 lg-s 31 näeb ette sarnase regulatsiooni aktsiaseltsi kohta.

Juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees pankrotiavalduse esitamata jätmise eest

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsuses tsiviilasjas 3-2-1-150-09 on kohus märkinud, et juhatuse liikme vastutuse küsimuses tuleb hinnata:

  • Kas juhatuse liikmel oli ÄS § 180 lg 5järgi kohustus esitada pankrotiavaldus,
  • kui selline kohustus oli, siis millal see kohustus tekkis ja kas juhatuse liige on seda kohustust rikkunud,
  • kui tuvastatakse, et juhatuse liige on rikkunud kohustust esitada pankrotiavaldus, siis tuleb hinnata, kas on tõendatud, et selle rikkumise tagajärjel tekkis hagejale kahju.
  • Kui kõik ülaltoodud asjaolud on tuvastatud, vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui on tõendatud tema süü puudumine hagejale kahju tekitamises.

Ülaltoodud vastutuse aluste loetelus tuleb eraldi tähelepanu juhtida küsimusele kahjust. Sageli võlausaldaja poolt nõude esitamisel arvatakse ekslikult, et võlausaldaja kahjuks ongi võlgnikust ühingult saamata jäänud rahasumma. Näiteks, et kui ühing on võlgu 100 000 eurot, siis saab ka juhatuse liikmelt nõuda kahjuna 100 000 euro hüvitamist.

Eesti kohtupraktikas on märgitud, et õigeaegse pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise korral on kahjuks mitte kogu nõue, vaid võlausaldaja peab hagi esitamisel tõendama, kui palju tema nõudest oleks õigeaegselt esitatud võlgniku pankrotiavalduse korral pankrotimenetluses tõenäoliselt leidnud reaalselt rahuldamist.

Ehk, et iga nõude esitamise korral on vajalik teostada test hetke seisuga, millal tekkis kohustus esitada pankrotiavaldus ning milline oleks olnud konkreetsele võlausaldajale pankrotimenetluses makstav hüpoteetiline jaotis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga