Kindlustusjuhtumi tõendamisest ja hüvitise tasumisest

Triniti

Kindlustusjuhtumi toimumisel on kindlustusvõtjal õigus lubatud kindlustushüvitisele. Hüvitise väljamaksmiseks tuleb selgeks teha, mis toimus ja miks. Samas võib olla tegemist olukorraga, kus kindlustusjuhtumi toimumise asjaolusid ei õnnestugi täpselt välja selgitada. Nt varastatakse sõiduk, ühtegi pealtnägijat ega kahtlustatavat ei ole. Ainus kindel asi on see, et enne auto oli ja enam ei ole. Kelle kanda jääb sellisel juhul kindlustusjuhtumi täpsete asjaolude väljaselgitamata jätmise risk?

Kindlustusjuhtumi asjaolusid peab reeglina tõendama kindlustusvõtja

Kindlustushüvitise väljamaksmiseks peab olema tuvastatud kindlustusjuhtumi toimumine. Üldise tõendamiskoormuse reegli kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Seega peaks üldreegli järgi kindlustusvõtja tõendama kindlustushüvitise saamiseks kindlustusjuhtumi toimumist (1). Samas on Riigikohus asunud hiljutises kohtulahendis (vt otsus nr 3-2-1-171-13) seisukohale, et teatud juhtudel võib olla põhjendatud ka tõendamiskoormise kindlustusvõtja kasuks ümber pööramine. Seda siis, kui kindlustusjuhtumi täpseid asjaolusid on raske tõendada. Viidatud Riigikohtu lahendis oli tegemist olukorraga, mil sõiduk oli varastatud Leedus, sõiduki kasutaja ei mäletanud ise täpselt, kuhu ta auto parkis ning ka politseil ei õnnestunud kindlustusjuhtumi täpseid asjaolusid välja selgitada.

Kindlustusvõtja tõendamiskoormise ümberpööramine

Riigikohus on selgitanud, et kuna varguse korral ei jää sõidukist järele jäänuseid (nagu tulekahju puhul) ning ei pruugi olla videomaterjali või pealtnägijaid (tunnistajaid), on kindlustusvõtjal vargust peale enda ja lähisugulaste seletuste ja ütluste üldjuhul raske või isegi võimatu muude tõenditega tõendada. Seega tuleb tingimata arvestada seadusest tuleneva põhimõttega, mille kohaselt kindlustusandja võib nõuda kindlustusvõtjalt tõendite esitamist üksnes niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist (2). Mõistlikult saab oodata tõendite esitamist siis, kui kindlustusvõtjal on tõendeid, mida esitada.

Eeltoodud Riigikohtu praktika valguses ei saa kindlustusandja keelduda kindlustushüvitise tasumisest tuginedes sellele, et kindlustusjuhtumi toimumise täpsed asjaolud on tuvastamata ehk teisisõnu kindlustusjuhtumi toimumine tõendamata. Olukorras, kus kindlustusjuhtumi toimumise kohta muid usaldusväärseid tõendeid ei ole, saab kindlustusjuhtumi tuvastada ka kindlustusvõtja enda, sõiduki kasutaja, nende pereliikmete ja lähisugulaste või ka muude isikute ütluste ja selgituste alusel.

Kindlustusandja õigus keelduda hüvitise tasumisest on piiratud

Kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise tasumisest seaduse kohaselt siis, kui kindlustusvõtja põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult ehk teisisõnu kindlustuspettuse korral. Riigikohtu valitseva praktika kohaselt on lisaks eeltoodule lubatud kindlustuslepingu üldtingimuste kokkulepped, mille kohaselt vabaneb kindlustusandja hüvitise tasumisest ka siis, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske hooletuse tõttu (3).

Meeles tuleb pidada ka seda, et seaduses on sätestatud mitmed piirangud, millal kindlustusandja kohustuse täitmisest vabanemisele tugineda ei saa, isegi kui kindlustuslepingus on kindlustusandjale selline õigus jäetud. Nt ei saa kindlustusandja keelduda hüvitise tasumisest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kohustuse rikkumine ei mõjutanud kindlustusvõtja kahju tekkimist või kahju suurust.

Usun, et kindlustuslepingut sõlmides ei mõelda reeglina väga palju sellele, mis kohustused kaasnevad kindlustuslepinguga kindlustusvõtjale. Needsamad kohustused ja nendest kinnipidamine võivad mängida aga olulist rolli hüvitise täies ulatuses väljamaksmisel. Nimelt asus Riigikohus viidatud lahendis seisukohale, et kindlustuslepingust tuleneva kohustuse rikkumine – auto vargusest politseile hilinenult teavitamine – võib anda kindlustusandjale õiguse vähendada väljamakstava kindlustushüvitise suurust (4).

(1) Vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-171-13, p 13.
(2) Vt (viide 1), p 13.
(3) Vt (viide 1), p 14 ja Riigikohtu otsus nr 3-2-1-144-05, p 11; Raske hooletusega on tegemist siis, kui ei järgita käibes vajalikku hoolsust olulisel määral. See tähendab hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõetamatu. Vt selle kohta V. Kõve. VÕS § 104/6.2.2. – P. Varul et al (koost). Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2006.
(4) Vt (viide 1), p 14.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga