Kohtukulude väljamõistmine muutub kiiremaks

Triniti

2015.a 1. jaanuaril jõustuva seadusemuudatuse kohaselt peaksid kohtud igas kohtuastmes kohe kohtuotsusega kindlaks määrama ka rahasumma, mille kaotaja peab võitjale kohtukuludena hüvitama.

Sellega pöördutakse sisuliselt tagasi enne 2006.a 1. jaanuari kehtinud regulatsiooni juurde ja muudetakse ära sealt alates kehtinud kord, kus kohtukulud määratakse kindlaks pärast põhivaidlust eraldi kohtumenetluses.

Vajalik reform. Aga?

Senise korra kohaselt vaieldakse asi kõigepealt sisulise lõpuni ja siis peab võitja pöörduma uuesti kohtusse ja esitama eraldi avalduse, et kohus määraks kindlaks temale kaotaja poolt hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Selline avaldus tuleb esitada esimese astme kohtule sõltumata sellest, millise astme kohus sisulise lõpplahendi tegi ning kulude suuruse küsimuse lahendab kohtunik või kohtunikuabi, kes ise põhivaidlust ei lahendanud ehk kes vaidluse juures ei olnud.

Tulemusena valitseb olukord, kus põhivaidluse võitja peab ette võtma uue pika ja koormava kohtutee, milles tekkinud (advokaadi)kulusid temale ei hüvitata. Justiitsministeeriumi analüüsi kohaselt kestis menetluskulude kindlaksmääramise menetlus 2012.a jõustunud kohtuasjades keskmiselt 309 päeva, sealjuures Harju Maakohtus keskmiselt 337 päeva. Enda kogemusest lisan, et tulemus on seejuures absoluutselt ennustamatu – mõni kohtunikuabi mõistab välja kõik kulud ja mõni vaid pooles ulatuses ja sõltumata sellest, et vastaspool oli palju rohkemaga nõus ja nõutud summa jääb seadusega lubatud piirmära sisse. Mingist ühtsest praktikast rääkida ei saa.

Vana hea uus

Alates 2015.a 1.jaanuarist saab üldjoontes jälle olema nii, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks vaidlust lahendav maakohus kohe kohtuotsuses. Kui otsus kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud kulud ja muudab vajaduse korral madalama astme kohtu poolt kindlaks määratud summat.

Arusaamatu erand

Küll aga ei suuda ma mõista, miks oli vaja seadusesse kirjutada maakohtu kohtunike jaoks täpsustav mugavuserand, mis võib muuta uue korra sisutühjaks. Nimelt ütleb uus seadus, et maakohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Mingit põhjendamiskohustust seadus maakohtule ette ei näe. Piisab sellest, kui kohus märgib otsuse resolutsioonis, et asja lahendanud maakohus määrab kulud kindlaks pärast otsuse jõustumist määrusega. Seadusemuudatuse eelnõu seletuskirjas on erandi kohta selgitatud, et „maakohtul on võimalik jätta kulud lõpplahendis kindlaks määramata juhul, kui kohus leiab, et kulude kindlaksmääramine on keerukas ja ajamahukas ning sisulise lõpplahendi kirjutamiseks ei jää piisavalt aega“.

Olen arvamusel, et see annab maakohtu kohtunikele liig lihtsa võimaluse jätta kulude küsimus lahendamata. Öeldakse ju, et laiskus on inimlik ja kiireks läheb alati lõpus. Kui otsuse kuulutamise päev on kätte jõudnud ja kohtunik on ajaliselt jänni jäänud, siis on seadusega antud mugav võimalus otsustada, et ah jätan selle kulude küsimuse lahendamata.

Seaduse autorite lootus

Seaduse autorid arvavad eelnõu seletuskirjas, et loodav regulatsioon peaks motiveerima maakohut määrama kulud kindlaks kohe kohtuotsuses. Seda seepärast, et kui maakohus kulusid kohe kindlaks ei määra ja lahendi peale kaevatakse edasi, ei määrata kulusid kindlaks ka järgmised kohtuastmed, ning maakohtus peab hiljem ise kindlaks määrama kõigis kohtuastmes kantud kulud (ehk tegema rohkem tööd). Mina isiklikult aga sellesse motivaatorisse ei usu.

Pangem tähele, et seadus ei ütle, et sellisel juhul lahendab kulude küsimuse sama kohtunik, vaid ütleb, et sama maakohus. See tähendab, et kulude küsimus võib sattuda ka mõne teise sama maakohtu kohtuniku töölauale. Vähemalt seaduse tekstist ega ka seaduse eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et kulude kindlaksmääramiseks esitatud avalduste jaotamine kohtunike vahel hakkaks toimuma kuidagi teisiti, kui kõigi muude hagide ja avalduste jaotamine, mille korraldab arvutisüsteem juhuslikkuse põhimõttel ja arvestades kohtunike spetsialiseerumist.

Aga eks aeg näitab, milliseks kohtupraktika kujuneb, ja jääb loota, et kohtunikud ei hakka liiga kergekäeliselt kasutama seadusega antud võimalust jätta kulude küsimus otsuse tegemisel lahendamata.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga