Kohtukulusid aitab kokku hoida vaheotsuse tegemine

Triniti

Kui kohtu menetluses on nõue raha saamiseks (nt tekitatud kahju hüvitamiseks) ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas, võib vaidluse pidamine tuua kaasa suuri kohtukulusid. Üks võimalus kulude vähendamiseks on taotleda kohtult vaheotsuse tegemist küsimuses, kas raha saamine on üldse põhjendatud.

Mis on vaheotsus?

Vaheotsus on kohtuotsus, millega saab enne nõude suuruse kohta tõendite kogumist ja hindamist otsustada järgmisi küsimusi: 1) kas nõue on põhjendatud või põhjendamatu; 2) kas nõue on aegunud või mitte.

Kui kohus tunnustab vaheotsuse tegemise menetluses, et esitatud nõue on põhjendamatu, teeb ta nõude alusetuse kohta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Vaid siis, kui kohus leiab, et esitatud nõue on tõepoolest põhjendatud (st kõik nõude eeldused on täidetud), jätkab ta menetlust, kogub ja hindab tõendeid nõude suuruse kohta ning teeb lõppotsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja konkreetse rahasumma. Samuti jätkab kohus menetlust juhul, kui ta vaheotsuses leiab, et kohtusse pöörduja nõue ei ole kohtusse pöördumise ajaks veel aegunud.

Millal saab vaheotsust teha?

Otsesõnu võimaldab seadus vaheotsuse korras hinnata nõude põhjendatust vaid rahalise nõude puhul, kuid kohtupraktika on sellele seadusesättele mõnevõrra laiendava tõlgenduse andnud ning menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt vaheotsuse tegemise võimalust ka muude nõuete puhul kasutanud.

Näiteks on Riigikohus leidnud, et kui kohtumenetluses on hagi abikaasade ühisvara jagamiseks, on otstarbekas lubada vaheotsuse tegemist, otsustamaks, kas vaidlusalune vara üldse ühisvara hulka kuulub. Kui kohus vaheotsuses leiab, et kuulub, tuleb jätkata menetlust, asuda kindlaks tegema ühisvara väärtust ning vara poolte vahel ära jagada. Kui aga kohtu hinnangul ei kuulu, tuleb teha otsus vara jagamise nõude põhjendamatuse kohta ning asja edasi mitte menetleda. Menetluskulude kokkuhoid seisneb siinjuures selles, et langeb ära vajadus kasutada advokaadist esindajat pika kohtuvaidluse pidamiseks, samuti selles, et puudub tarvidus tõendada vaidlusaluse vara väärtust (nt tellida selle kindlakstegemiseks kulukas ekspertiis).

Seega on määrav tähendus asjaolul, et vaheotsuse tegemine peab olema suunatud keeruka või kuluka menetluse ärahoidmisele. Mitte vähemtähtis ei ole aga eeldus, et vaheotsuse tegemine peab nõude eelduste kontrollimiseks olema eraldiseisvalt üldse võimalik.

Näiteks on põhjendatud teha vaheotsus nõude aegumise kohta, kuna aegunud nõue ei kuulu nagunii rahuldamisele ning langeb ära vajadus mistahes muude asjaolude kindlakstegemiseks. Samas ei ole aga otstarbekas teha vaheotsus eraldi nõude põhjendatuse kohta olukorras, kus nõude eeldusi ja suurust tõendavad ühed ja samad tõendid ning vaidlus nõude suuruse üle üldse puudub või on lihtne.

Kelle algatusel saab vaheotsust teha?

Vaheotsuse taotlemise õigus on mõlemal kohtumenetluse poolel ja seda võimalust peaks kasutama see, kes leiab, et vaheotsuse tegemine on talle kasulik (nt aitab ära hoida liigseid menetluskulusid). Kohus omaalgatuslikult vaheotsust teha ei saa. Küll aga lasub kohtul kohustus sellele menetlusosaliste tähelepanu juhtida ja seda pooltele selgitada, kui menetlusökonoomia seisukohast oleks otstarbekas vaheotsuse tegemist taotleda.

Kokkuvõttes, kui menetlusosalise sooviks on menetluskulude kokkuhoid, tasub vaheotsuse tegemist kaaluda ning selle taotlemise võimaluste kohta oma advokaadilt nõu küsida. Õigusnõustaja puudumisel võib paluda selgitusi jagada kohtul.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga