Kolm soovitust väikeosanik Keit’ile ehk väljavähendatud osaniku meelespea

Triniti

Eelmise reedel kirjutas Äripäev, kuidas kapitali suurendamisega jäi lapspärija Keit’i osalusest järgi 0,91%. Jääb mulje, et tehtud on kambakas, mis on lõppenud mütsi pähe tõmbamisega. Teema püstitus osundab seaduse ebapiisavusele. Tahan siinkohal anda kolm soovitust, mida seaduse järgi saab teha ja mida ehk vähe kasutatakse.

Soovitustest

Esiteks – parim kaitse on rünnak. Ainus tee ei pruugi olla otsuste takistamine ja tühistamine. Kooseksisteerimine on niikuinii rikutud ja pigem võiks sõnastada oma lõpliku nõude rahaliselt ja kahju nõudena. Riigikohtu praktika kinnitab, et ebaseaduslik kapitali muutmine on alus kahju nõudmiseks ning kaotatud osaluse väärtust arvestatakse analoogselt osaluse ülevõtmisega vähemusosanikule võimalikult soodsal viisil.

Teiseks – loeb majanduslik sisu mitte ainult otsustamise reeglid. Seadus nõuab, et kapitali suurendamine on põhjendatud ja väljalaskehind õiglane. Tõendamiskoormus on ühingul. Nende küsimuste üle vaidlemist võiks olla rohkem kui vaidluseid kutse kättesaatmise päevade arvu üle.

Kolmandaks – puuduta võimalikult laia ringi seotud isikuid. Seadus võimaldab esitada nõude ka ühingut mõjutanud isikute vastu sh teiste osanike ja antud juhul ka kaasomanike vastu, sealjuures on ka ühel kaasomanikul õigus asja säilitada, ilma teiste nõusolekuta ja nende arvel.

Vähemus-ja enamusosanike õiguste tasakaalust

Tasub samas arvesse võtta, et harvad ei ole juhtumid, kus vähemusosanikud kasutavad oma “väljapressivaid“ vaidlustamisõiguseid äriliselt vajalike otsuste halvamiseks – nt elutähtsa finantseeringu seisma panemiseks. Eesmärk on saada kasu enamusosanike arvel argumendiga, et suurel on rohkem kaotada kui väiksel. Siin peitub oht vähemusosanike õiguste liigseks tagamiseks. Arvestades, et tänane äriregister blokeerib suhteliselt lihtsalt kõik kannete tegemised, kui vähemusosanik mis tahes vaidlustava “tuut“ teeb, siis ei pruugi asi üldse olla tasakaalust väljas vähemusosaniku poole.

Millist Eestit me tahtsimegi?

Arvan, et esikohale tuleb seada ühingu huvid. Kui asjast ei nähtu ilmselgelt ühingu huvid, peab õigus selle kahtluse alla seadma. Ja ehk on vastus hoopiski ärikultuuris. Viidatud juhtumis on üsna ilmne viga selles, et perekondlikud emotsioonid ja osalused äriühingus on segamini. Kuidas mõistlik ettevõtja käituks oma investoriga – vaidleks või lepiks kokku? Kas äri on suhted inimestega või kasvab Keit ja meie ärikultuur Otto Abbadabba Berman tuntud ütluse vaimus “nothing personal, just business, Keit”.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga