Kui riik ühe käega annab ja sama käega võtab ehk kuidas saab ettevõtlustoetusest peavalu

Triniti

Möödunud sügisel sattus mõneks ajaks meedia ja avalikkuse tähelepanu keskpunkti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS). Huvi põhjuseks olid Euroopa Liidu riigiabireeglistiku rikkumise kahtlused mitmekümne projekti puhul. Lõpptulemusena ripub mõnegi ettevõtja kohal nõue maksta kogu EAS-i väljastatud toetus koos intressiga tagasi. Alljärgnevalt selgitan lühidalt riigi jagatud ettevõtlustoetuste tagasinõudmise probleemi õiguslikku tausta ning kas ja mida on tegelikult ebaõiglaselt kahvlisse jäänud toetuse saajal võimalik oma õiguste kaitseks teha.

Erinevate Euroopa Liidu nn struktuuritoetuste jagamine on käsitletav riigiabina. Igasugune riigiabi on üldjuhul keelatud. Erandid on sätestatud nii Euroopa Liidu Toimimise Lepingus kui Euroopa Komisjoni välja antud määrustes. Enamjaolt tuleb riigiabi andmiseks Euroopa Komisjonilt eraldi luba taotleda. Kahel juhul seda teha pole vaja. Üks neist on nn vähese tähtsusega abi. Vähese tähtsusega on riigiabi üldjuhul siis, kui ettevõtjale antud abi ei ületa kolme eelarveaasta jooksul 200 000 eurot või antav laenugarantii on kuni 1,5 miljonit eurot. Teist erandit nimetatakse nn grupierandiks. Grupierandi määruses (800/2008) sätestatakse tingimused, mille korral on lubatud investeerimisabi väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKE definitsioon grupierandi määruse lisas),  teadus- ja arendustegevuse abi, regionaalarenguabi, koolitusabi, tööhõiveabi, riskikapitali vormis antav abi, keskkonnaabi ja  ettevõtlust edendav abi.

Grupierandi määruse rakendamiseks on aga ka üks esmapilgul lihtne ja loogiline, ent tegelikult tihti mitmetimõistetav tingimus. Nimelt, grupierandi määrus lubab anda ainult abi, millel on ergutav mõju. Ergutav mõju loetakse olevat, kui abisaaja on enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist esitanud asjaomasele liikmesriigile abi saamiseks taotluse. Saatan on paraku peidus tihti detailides ning kahtlus just selle tingimuse täitmise üle oli ka ülalmainitud EAS-i skandaali keskmeks.

Vaidlus seisneb selles, mida pidada „töö alustamiseks“. Euroopa Komisjoni seisukoha järgi ei tohi enne abitaotluse esitamist sõlmida siduvat lepingut mingi seadme ostu kohta, alustada ehitustöid, palgata projekti elluviimiseks töötajaid vms. Samas on lubatud  teostatavusuuringud, sh seadme hinna kohta. Juhtudel, kus majanduslikult on kahjulik lepingust lahti öelda, on „töödega alustatud“.

Allakirjutanu arvates ei ole aga igasuguste eel- ja raamlepingute sõlmimist otstarbekas a priori „tööde alustamiseks“ pidada. Euroopa Kohtu arvates on ergutav mõju abil olemas siis, kui abisaaja poleks ilma toetuseta vastavat projekti läbi viinud. Ka grupierandi määruse preambula punkt 28 sõnastab, et ergutav mõju puudub sellisele tegevusele antaval abil, millega abisaaja tegutseks ka turutingimustes.

Järelikult peaks formaalse käsitluse (millal lepingud täpselt kuupäevaliselt sõlmiti) kõrval olema oluline ka vastus küsimusele, kas ettevõtja oleks ka turutingimustes (s.t ilma riigiabita) toetatava tegevuse samas mahus läbi viinud. Kui ettevõtjal õnnestub tõendada, et ei oleks (näiteks ta sõlmis eellepingu ainult kindlas lootuses hiljem abi saada), on tegu kaaluka argumendiga riigiabi ergutava mõju ja seaduslikkuse kasuks.

Mida teha aga juhul, kui selgub, et riigiabi on siiski mingil põhjusel ebaseaduslik?

Euroopa Komisjon nõuab nimelt ebaseadusliku abi (koos intressidega) tagastamist riigile, välja arvatud kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõtetega. Üldpõhimõtete hulka on arvatud ka õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Samas, Euroopa Kohus on põhimõtteliselt tunnistanud nende kohaldamise võimalikkust vaid, kui näiteks Euroopa Komisjoni on abist eelnevalt teavitatud ja negatiivset vastust pole tulnud. Euroopa Kohus on leidnud, et toetuse saamine on pigem ettevõtja riisiko, olenemata abi andja tegevuse ebaseaduslikkusest (vt Euroopa Kohtu otsus T-109/01, p 135). Ehk, nn hoolas ettevõtja peab olema suuteline hindama menetluse õiguspärasust.

EAS-iga seotud segaduse puhul on tähelepanu juhitud lausa kahele möödalaskmisele – esiteks on siseriiklikud rakendusaktid struktuuritoetuste jagamise kohta olnud tihti segaselt sõnastatud. Teiseks on struktuuritoetuste siseriiklik jagaja vahel olnud ka teadlik objektiivsetest asjaoludest (nt sõlmitud lepingutest), mis viitavad riigiabi ebaseaduslikkusele. Ülaltoodud põhjustel pole ka neil argumentidel riigiabi tagasinõudmise menetluses alati kandepinda.

Põhimõtteliselt võib ettevõtja koos abi andjaga esitada Euroopa Komisjonile taotluse, et riigiabi tunnistataks tagantjärele üldalustel kehtivaks. Samas, kui riigiabi andmine rikub näiteks ergutava mõju tingimust, on sellise taotluse rahuldamine pigem ebatõenäoline.

Järelikult, kui riigiabi on tunnistatud ebaseaduslikuks, on selle tagastamine ettevõtjale praktiliselt paratamatu samm, sõltumata ka sellest, kas abi andja seda tahab või ei. Kusjuures, ebaseadusliku riigiabi tagastamise nõude aegumistähtaeg on küll 10 aastat abi saamisest, ent aegumistähtaeg katkeb igasugu riigiabi ebaseaduslikkusega seotud menetluse ajaks ning algab hiljem otsast peale. Tuleb mõista, et tegemist ei ole Euroopa Komisjoni kiusuga ettevõtjate suhtes, vaid sellega, et igasugune avalike vahendite paigutus erasektorisse ongi problemaatiline. Esiteks seepärast, et nn maksumaksjate raha kasutamist kontrollida ning teiseks võib see moonutada konkurentsi. Konkurentide õiguste kaitse ongi muide veel omaette teema.

Mida riigiabihammasrataste vahele jäänud ettevõtjale soovitada? Kui riigiabi on tunnistatud ebaseaduslikuks ning ettevõtja on sunnitud selle tagasi maksma, tekib küsimus siiski abi andja (jaotaja) vastutuses ettevõtja ees. Eelnimetatud nn hoolsa ettevõtja põhimõte ei peaks laienema ettevõtja ja abi andja vahelisse suhtesse, kuna vastasel juhul tekiks küsimus, milles seisneb abi andja roll, kui ta oma tegevuse eest ei vastuta. Riigivastutuse seadus võimaldab ettevõtjal esitada kahjunõude. „Kahjuks“ ei saa ilmselt olla kogu tagasinõutav toetus, küll aga tuleb kõne alla nn usalduskahju. Usalduskahjuna võiks käsitleda eelkõige kulutusi, mida ettevõtja tegi, arvates, et temale antud riigiabi on seaduslik. Milline on konkreetsel juhul põhjendatud kahjunõude suurus, on keeruline üldiste tingimuste alusel määratleda. Kas riigiabi andjalt võiks sellisel juhul välja nõuda ka ettevõtmisega lõpuks tekkinud kahjumit, peaks jääma kohtupraktika kujundada.

Kokkuvõtteks

Kindlasti ei ole allakirjutanu seisukohal, et ettevõtjate eesmärk peaks olema riigiabi ebaseaduslikkuse ja tagasinõudmise korral selle andjat kahjunõudega kostitada. Hoopis lihtsam on ükskõik millise meetme raames abitaotlust esitades pidada silmas järgmisi põhimõtteid.

Esiteks tuleb taotluse koostamisel arvestada mitte ainult Eesti siseriikliku vaid ka Euroopa Liidu õigusega.

Teiseks, kindlasti tasub enne abitaotluse esitamist vältida igasuguste siduvate kohustuste võtmist lepingupartnerite ees seoses toetuse objektiga.

Kolmandaks, alati tasub kaaluda, kas on võimalik esitada abitaotlus, mille puhul ettevõtjale antav toetus ei ületa kolme eelarveaasta jooksul 200 000 eurot. Sellisel juhul on riigiabi reeglitele vastavus oluliselt tõenäolisem.

Euroopa Liidu riigiabireeglistik on pidevas muutumises ja arendamises. Seepärast – kui ettevõtja ei soovi ühes ettevõtlustoetusega saada kaasa ka tugevat peavalu, tuleks end ka ise riigiabi reeglite maailmaga (näiteks advokaadi või juristi abiga) kurssi viia. Hilisem vaidlemine ning kahjunõuete esitamine on aeganõudev, närvesööv ning ebaefektiivne.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga