Kurat ei peitu detailis vaid lingis

Triniti

Internet koosneb linkidest. Ei ole kahtlust. Otsitulemused on lingid. Vaata „varasemad“ on lingid. Blogilistid on lingid. Uudisportaalid koosnevad linkidest ning uudisportaalide artiklid sisaldavad linke. Kasutajad lisavad linke kommentaarides.

Meie, lihtinimesed,  ning seadusandja on tundunud seda mõistvat. Ka kohtud on tahtnud aru saada ja saanud ka. Kuni eelmise nädalani…

13.02.2014 – Svensson lahend: linkimine ei ole autoriõiguste rikkumine

Ajakirjanikud esitasid hagi kahju hüvitamise nõudes põhjendusel, et Retriever Sverige kasutas  nõusolekuta mõnda nende artiklitest, tehes need kättesaadavaks oma klientidele. Nimelt Retriever Sverige haldab veebisaiti, mis vastavalt oma klientide vajadustele pakub teistel veebisaitidel avaldatud artiklite juurde suunavaid klikitavaid veebilinke.

Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikest 1 nähtub selle kohta, et teose üldsusele edastamise toiminguks peab olema autoriõiguse omaja luba. Johtuvalt on vajalik kahe tingimuse olemasolu: „edastamine“ ja „üldsus“.

Euroopa Kohus leidis, et selliselt linkimise näol on tegemist edastamise ehk avalikuks tegemisega, sest linkide kaudu on üldsuse hulka kuuluvatel isikutel võimalus neile teostele juurde pääseda, ning ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte. Klikitava lingi kaudu on see suunatud kõigile selle veebisaidi potentsiaalsetele kasutajatele, st sihtgrupile, mis on määratlemata suurusega ja mis hõlmab küllaltki suurt arvu isikuid. Johtuvalt on mõlemad tingimused täidetud ning tegemist on üldsusele edastamisega.

Siiski selleks, et edastamine, mis hõlmab samu teoseid kui algne edastamine ja mis sarnaselt sellega toimub veebis ehk sama tehnilist vahendit kasutades, oleks hõlmatud direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses mõistega „üldsusele edastamine”, see edastamine olema suunatud ka uuele üldsusele, st üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud. Esmase edastamise sihtgrupi kuulusid kõik asjassepuutuva veebisaidi potentsiaalsed külastajad, sest igasuguste piiravate meetmete puudumise tõttu oli kõigil veebikasutajatel ehk kogu interneti kogukonnal vaba juurdepääs sellel saidil olevatele teostele

Kohus otsustas – linkimise kaudu ei kaasne teoste kättesaadavaks tegemist uuele üldsusele.

Vaatamata sellele, et kohus lähtus ülimalt avameelsest õigusteomajast, kes igakord internetti kasutades nõustub, et jagab sisu miljardite kasutajatega on tähelepanuväärne see, et põhimõtteks sai, et kui õigusteomaja oli ise teose internetis vabalt kättesaadavaks teinud, siis sellisele teosele linkimine on lubatud.

21.10.2014 – Bestwater – linkimine ei ole autoriõiguste rikkumine kasutades sama tehnoloogiat

Euroopa Kohtusse jõudis kaasus sellest, et BestWater (veefiltrite tootja ja müüja) esitas hagi konkurentide töötajate vastu, kes olid BestWateri toodetud turundusvideo YouTube’ist otse enda veebilehele manustanud (ingl. k. embedding). Video juures ei olnud viiteid algallikale ega video autorile ehk seda esitati kui oma sisu. BestWater väitis ka, et YouTube panemiseks ei ole tema kunagi nõusolekut andnud, ning tema on video teinud kättesaadavaks enda veebilehel kaudu.

Kohus, lähtudes Svenssoni lahendist leidis, et teisel veebilehel avalikult kättesaadava teose raamistamine (s.o. sisu kuvamine läbi „akna“ originaalsisule, ingl. k. framing) ei ole iseenesest üldsusele suunamine. Seda seetõttu, et teost ei suunata uuele üldsusele ega kasutada selleks ka tehnilist erilahendust, mis erineks algsel edastamisel kasutatud lahendusest. Seda järeldust ei mõjuta, kas video oli laetud YouTube keskkonda seaduslikult või mitte, sest enda veebilehel tegi selle kättesaadavaks just õigusteomaja.

Kokkuvõttes lisandus tingimus, et autoriõiguste rikkumise vältimiseks on vajalik, et kasutusel oleks sama tehnoloogia, mis algse kasutuse puhul (näiteks võib tuua, et televisioonisignaali internetis voogedastamisel oleks tegemist autoriõiguste rikkumisega). Sisuliselt ütleb lahend, et kui isik on internetis kättesaadavaks teinud materjali ja see on üldsusele vabalt kättesaadav, siis ei ole võimalik piirata sellele edaspidist linkimist ega selle raamimist, s.h. ka viisil, jäetakse mulje, et see on selle teise veebilehe sisuks.

Jällegi tekkis õigusteadlastel hulk küsimusi. Näiteks – kas tegemist on autoriõigusliku õiguste ammendumise instituudi loomisega kohtute poolt, nagu näiteks kaubamärgiõiguste puhul: kord käibesse lastu puhul ei saa enam tugineda ainuõigusele kaubamärki kasutada? Praktikutel tekkisid aga küsimused – kas vabalt kättesaadavaks tegemise tingimuse täitmise välistab ainult nn tasuline keskkonna kasutamine või ka registreerimise nõudmine või ka kasutustingimused, mis keelavad sellise linkimise, raamimise, manustamise? Samuti jäi küsimus, et kas õigusteomajal jääb siiski alles nõue näiteks kõlvatu konkurentsi või alusetu rikastumise sätete alusel?

30.03.2015 – C More Entertainmenr – Linkimise õiguspärasuse eelduseks algse sisu vabalt kättesaadavus

Kohtuasi võimaldas täiendada olemasolevat jurisprudentsi. Nimelt C More Entertainment on tasuline televisioonikanal, mis muuseas kannab oma veebisaidil reaalajas tasu eest üle jäähokimänge (ligipääs maksis 89 Rootsi krooni (SEK) (umbes 9,70 eurot) mängu kohta). L. Sandberg tekitas oma veebisaidile lingid, mis võimaldasid seatud tasusüsteemist mööda hiilida ning linkide kaudu said veebikasutajad tasuta ligipääsu reaalajas ülekannetele.

Euroopa Kohtu otsusest on võimalik järeldada, et juhul, kui minnakse mööda tasusüsteemist (ingl. k. paywall), võib linkimise näol olla tegemist autoriõiguste rikkumisega. Nimelt ei täideta eelnevates lahendites määratletud tingimust – avalikult juurdepääsetav sisu.

08.09.2016 – Playboy – Linkide õiguspärasuse eelduseks on algse sisu autori nõusolek

Ajakirja Playboy väljaandja Sanoma esitas hagi GS Media vastu, kes haldas veebisaiti GeenStijl, millel on saidil antud teabe kohaselt „uudised, skandaalsed paljastused, ajakirjanduslikud uurimused meelelahutuslikel teemadel, rõõmsad naljad“. Muuhulgas avaldati näiteks artikkel pealkirjaga „[…]! Fotod […] alasti [B. G. ]Dekkerist“, mille juures oli osa fotost järgmise tekstiga: Ja nüüd link fotodele, mida olete oodanud.“. Link viis kasutaja veebisaidile Filefactory, kus oli võimalik fotosid vaadata ja alla laadida. Selliseid linke vaidlusalustele fotodele avaldati GeenStijl artiklite juures veel korduvalt ning seda tegid ka artiklite kommenteerijad kommentaarides. Payboy ajakirjas avaldati fotod hiljem.

GS Media, Saksamaa, Portugali ja Slovakkia valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kohtule seisukoha, et kõigi selliste hüperlinkide, mis viivad teistel veebisaitidel avaldatud teostele, automaatne käsitamine „üldsusele edastamisena“, kui nende teoste autoriõiguse omajad ei ole andnud luba teoste internetis avaldamiseks, tooks kaasa sõna- ja teabevabadust jõuliselt piiravad tagajärjed ja ei järgiks tasakaalu ühest küljest selle vabaduse ja üldhuvi vahel ja teisest küljest autoriõiguse omajate huvide ja intellektuaalse omandi kaitse vahel. Kuigi kohus möönis, et Internet on sõna- ja teabevabaduse seisukohast eriliselt oluline ja et hüperlingid aitavad kaasa selle toimimisele ning arvamuste ja teabevahetusele võrgus, milles pääseb ligi tohutule hulgale teabele, jõudis kohus järeldusele, mis „keerab kõik eelneva uppi“.

Kohus otsustas teha vahet eraisikutel ja juriidilistel isikutel.

Nimelt, eraisikutel võib tõesti olla kohtu hinnangul keerukas enne linkimist kontrollida, kas veebisait, millele lingid viivad, sisaldavad teoseid, mille suhtes on autoriõiguse omajad andnud loa veebis avaldamiseks. Veelgi keerulisem aga on seda kontrollida, arvestades, et veebisaidi sisu, võib olla pärast selle hüperlingi loomist muudetud, millest lingi loonud isik peaks olema teadlik.

Sestap, kui teisel veebisaidil vabalt ligipääsetavale teosele paneb hüperlingi üles isik, kel ei ole kasusaamise eesmärki, tuleb lähtuda eeldusest, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil autoriõiguse omaja loata.

Teine lähenemine on aga juhul, kui on kindlaks tehtud, et selline isik teadis või pidi teadma, et hüperlink, mille ta üles pani, annab ligipääsu Internetis ebaseaduslikult avaldatud teosele – näiteks autoriõiguse omajate sellekohase teavituse tõttu. Sellisel juhul on lingi loomine „üldsusele edastamine“ ning loata ja tasu maksmata autoriõiguste rikkumine.

Juhul, kui hüperlinke pannakse üles kasusaamise eesmärgil, võib eeldada, et linkide ülespanija on kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad – millest võib omakorda eeldada, et ülespanek on toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost veebis avaldada. Sellistel asjaoludel, ja kui seda ümberlükatavat eeldust ümber ei lükata, on ebaseadustikult avaldatud teosele viiva hüperlingi ülespanek „üldsusele edastamine“ ning seega autoriõiguste rikkumine.

Johtuvalt, kui link on pandud eraisiku poolt ja/või kasusaamise eesmärgita võiks järeldada, et tsiviilvastutust ei järgne kui link eemaldatakse lingitava materjali ebaseaduslikkusest või õiguste omaja nõusoleku puudumisest teada saades. Kui linki loob aga äriühing või muu isik kasusaamise eesmärgil, siis eeldatakse, et see isik on eelnevalt kõik asjaolud kontrollinud ning nõusoleku puudumine tähendab tsiviil- või ka kriminaalvastutust.

Kokkuvõtteks

Arusaadavalt tegi Euroopa Kohus eelmisel nädalal kannapöörde selles, kuidas on õiguspärane internetis käituda. Veelgi enam – ootame ja vaatama, kuidas see mõjutab seda, et kogu internet on nn linkimisepõhine. Ja veelgi enam – tähelepanuta ei saa jätta, et selline loogika ei pruugi jääda autoriõiguste valdkonna spetsiifiliseks, vaid rakenduda ka muu ebaseadusliku sisu osas (nt ebaõiged väited, au teotamine, isikuandmete kasutamine ning sedakorda läbi linkide).

Ei saa jätta mainimata, et tegemist on Euroopa Kohtu otsusega, kus kohtujurist soovitas kohtule vastupidist – kõigist eelnevates lahendites väljatöötatud põhimõtetest lähtumist. Harukordselt ei lähtunud kohus kohtujuristi ettepanekust. Väärib mainimist, et viimati ei lähtunud Euroopa Kohus kohtujuristi ettepanekust GoogleSpain kaasuses, millega loodi õigus olla unustatud otsimootori tulemuste seast ning see tõi kaasa positiivseid kuid hulganisti ka negatiivseid tagajärgi.

Seekord ei ole vististi vajalik pikalt oodata, kas tagajärjed on plussi või miinusega.  Sest selge on  – saatan ei peitu enam detailides, vaid hoopis linkides!

 

Huvitatuile lingid kohtuasjadele:
13.02.2014, Kohtuasi C‑466/12, Svensson jt v Retirever Sverige AB.

21.10.2014, kohtuasi C-348/13, BestWater International GmbH versus Michael Mebes ja Stefan Potsch
30.03.2015, kohtuasi C-279/13, C More Entertainment AB v Linus Sandberg
08.09.2016, kohtuasi C-160/15, GS Media BV v Sanoma and Playboy 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga