Kus asi, sealt õigus

Triniti

Eesti ettevõtjate jaoks on piiritagune äritegevus muutumas päev-päevalt tavalisemaks tegevuseks. Üha igapäevasemaks muutub sellega seoses ka puutumus välismaise õigusega. Harjumuspärane seaduse dispositiivsuse põhimõte lubab kujundada oma suhted lepingupartneritega „rätsepatööna“, s.o. just täpselt sellisena, nagu pooltele otstarbekas.

Piiriüleste ärisuhete puhul võimaldab see lihtsuse huvides leppida kokku kas välisriigi või Eesti õiguse kohaldamises lepingule, kuid seda üksnes võlaõiguslike suhete puhul. Asjaõiguste puhul pooled kohaldatavas õiguses kokku leppida (s.o. omale sobivat õigust valida) ei saa. Riigiti võivad õiguskorrad ja praktika olla nii erinevad, et hoolimata parimatest kavatsustest ei olegi pooltel võimalik oma kokkulepet realiseerida. Teravalt tõusetub see küsimus asjaõiguslike tagatiste korral ja seda isegi siis, kui pooled ise ei olegi eri riikides, vaid „teisel pool piiri“ asuvad lepinguga seotud asjad.

Asukohamaa õigus

Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 18 lg 1 kehtestab reegli, mille kohaselt kohaldatakse asjaõiguse tekkimisele ja lõppemisele selle riigi õigust, kus asi asus asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal. Liikumatu vara e. kinnisasjade puhul tundub see üsna loomulik (mida loetakse kinnisasjaks, sõltub eelkõige kohalikust õigusest). Vallas- ehk liikuvate asjade puhul on lugu keerulisem, sest need võivad hõlpsasti riigipiire ületada. See, kas vallasasja suhtes tehtud käsutus kehtib või mitte ning mis on selle õiguslik sisu, sõltubki asja asukohast käsutuse hetkel. Nii võibki juhtuda, et Eestis kokkulepitud või Eesti seadusest tulenevat panti ei teki, sest pandi ese asus müügi hetkel riigis, kus pandi seadmisele on kehtestatud täiendavaid vorminõudeid. Teine võimalus on, et pant küll tekib, kuid pandile kohaldatakse (hoolimata nt lepingule kokkuleppeliselt kohaldatavast Eesti õigusest) hoopis asja asukohariigi pandiõigust, seda ka siis, kui panditud asi on vahepeal juba Eestisse jõudnud (nt veolepingust tulenev vedaja pant veosele). Mis omakorda tekitab olukorra, kus välismaist pandiõigust tuleb asuda Eestis teostama. Nii pantija kui pandipidaja võivad sel juhul seista silmitsi olukorraga, kus välismaise asjaõiguse sisu on ootamatult erinev Eesti vastavast õigusest (nt tagab erinevaid nõudeid) ja õiguste-kohustuste tasakaal selle tulemusena emma-kumma poole kahjuks paigast ära. Ülalkirjeldatud olukorra vältimiseks sätestab REÕS § 18 lg 2 erandi, mille kohaselt ei saa asjaõigust teostada vastuolus asja asukohariigi õiguse oluliste põhimõtetega. Vastuolu „õiguse oluliste põhimõtetega“ hindab kohus.

Kohtupraktika

Eesti kohtu praktikat nendes küsimustes on siiski veel vähe ning hinnangute andmine „välismaise elemendiga“ lepingutest tulenevate asjaõiguste realiseerimise võimaluste kohta jääb seetõttu paratamatult teoreetilise õigusliku arutluse objektiks. Üldise põhimõttena saab siiski juhinduda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2012. a. kohtuotsuses nr. 3-2-1-165-12 seisukohast (vt p. 20) , mille kohaselt:

  • tuleb Eesti kohtutel hinnata, kas ja millises ulatuses oleks välisriigi õiguse järgi tekkinud asjaõiguse tunnustamine vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega, eelkõige tuleb hinnata seda, kas on võimalik võlausaldajate ja käibekaitse huvides jätta Eestis tunnustamata välismaal tekkinud asjaõigus, mille sarnast Eestis ei tunta ja mille tunnustamine oleks vastuolus Eesti asjaõiguse üldpõhimõtetega;
  • välismaal tekkinud ja Eestis üldiselt tunnustatavat asjaõigust ei pea tunnustama suuremas ulatuses kui Eesti õigusest tulenevat sarnast õigust. Välismaal tekkinud asjaõiguslik tagatisõigus ei saa selle Eestis realiseerimisel olla kolleegiumi arvates üldjuhul võlausaldaja jaoks „parem” kui sarnane Eesti õiguses sätestatud tagatisõigus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga