Lepitus – kuidas see õnnestub?*

Triniti

Seoses lepitusseaduse vastuvõtmisega, mida tutvustasime ühes varasemas lepitust käsitlevas kandes, on aktuaalsemaks muutunud lepituse kui vaidluste lahendamise alternatiivse meetodi kasutamine.

Lepitus kujutab endast läbirääkimisi, mida viiakse läbi kolmanda isiku kaasamisel ning abil. Läbirääkimistest oleme kirjutatud ka varasemalt. Vahendaja osalemine muudab olulisel määral läbirääkimiste protsessi ja võib muuta ka tulemust.

Lepituses on küll vähe kindlaid reegleid, kuid sellele vaatamata toimub protseduur enamasti teatud seaduspärasusi järgides. Lepituse olulisemad etapid on:

  • Poolte laua taha saamine – praktikas enamasti kõige keerulisem ning eelneb lepitaja poole pöördumisele. Pooltel peab endil olema soov erimeelsusele lahendust otsida.
  • Lepituse alustamine – lepitaja tutvustab ennast, selgitab pooltele menetluse reegleid, jne. On suunatud lepitaja vastu usalduse tekitamisele ja läbirääkimisteks sobiva õhkkonna loomisele. Lepitaja sissejuhatuse kestvus ning sisu sõltub konkreetsest vaidluse küsimusest ning pooltest endist.
  • Läbirääkimiste poolte „avasõna“ – üldreeglina antakse vaidluse pooltele võimalus vaidluse kirjeldamiseks oma sõnadega ning ajalist piirangut seadmata. Oluline on pidada meeles, et tegemist võib olla esimese korraga kui keegi on üldse pooli kuulanud. Lepitajale on avasõna oluline, kuna sealt saab teavet poolte huvide, isikute ja prioriteetide kohta. Samuti aitab avasõna teha kindlaks faktide ning nendest arusaamade erinevuste ulatust.
  • Läbirääkimised lepitaja juuresolekul – lepitaja ülesanne on vältida läbirääkimiste varajases faasis poolte tugevat klammerdumist oma seisukohtade juurde, rõhk peab olema poolte sisulistel huvidel ja oluline on erinevate lahendusvariantide kaardistamine. Juhul, kui pooltel on vähe alternatiivseid lahendusvariante peab lepitaja neid ise välja pakkuma. Teatud olukorras, peab lepitaja olema „tõeagent“, kelle ülesanne on pooltele selgitada, milline on nende positsioon tegelikult. Erialateadmised ning kogemused tulevad siinkohal kindlasti kasuks. Näiteks õigusliku vaidluse puhul advokaadi kohtu kogemus, jne.
  • Lepitaja ning poole kokkusaamised – Teatud olukordades peab lepitaja olema ka sõltumatuks hindajaks. Vajadusel tuleb lepitajal vestelda pooltega eraldi. Selle eesmärgiks on võimaldada „tühjaks rääkimist“, poole seisukohtade täiendav selgitamine ning vajadusel ka veenmine.
  • Kokkulepe – Lepitaja ülesandeks on saavutatud kokkuleped sõnastada ning veenduda, et mõlemad pooled saavad kokkuleppest aru ja nõustuvad kokkulepituga. Suurema ringi küsimuste korral võib lepitaja jagada vaidluse erinevateks osadeks, et siis neis vastavalt ühe kaupa kokkuleppele jõuda.

Sõltuvalt lepituse esemest võivad lepitusmenetlusest võtta osa kas pooled koos enda esindajatega, ainult pooled või ainult esindajad. Kõik need kolm võimalust muudavad läbirääkimiste protsessi ning mõjutavad võimalikku kokkulepet.

Lepitusmenetluse iseärasus on, et lepitajal endal ei ole poolte silmis üldreeglina lepituse alguses autoriteeti. Seega on lepitusmenetlus üldreeglina suunatud esmalt usalduse tekitamisele lepitaja ning lepitatavate vahel. Usalduse mitte-saavutamise tagajärjeks on üldreeglina lepituse ebaõnnestumine

Eelnevat lugedes on oluline pidada meeles, et pole olemas üht ainuõiget lepituse läbiviimise skeemi. Lepitaja peab olema piisavalt paindlik ning suutma arvestada poolte tegelike huvidega. Sellepärast on väga oluline lepitaja isik ning tema kogemustepagas. Kuigi ka väga kogenud lepitaja ei suuda 100% juhtumitel tagada õnnestunud lepitust, suudab ta tõenäolisemalt mõjutada läbirääkimiste protsessi kokkuleppe suunas ning aidata kokku hoida pika kohtuvaidlusega kindlasti kaasnevaid kulusid.

Head leppimist ja lepitamist!

* kande koostamisel on oluliselt määral kasutatud S. Goldberg-i, F Sander-i ja N. Rogers- i raamatut „Dispute Resolution: negotiation, mediation and other processes“, Aspen 1999.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga