Maksudest kõrvalehiilimine kui „maksepuhkus“?

Triniti

Kehtiv maksuteadete füüsilisele isikule teatavakstegemise süsteem on puudulik. Arvestades keerulist majandusliku olukorda võib nii mõnelgi maksumaksjal tekkida kiusatus sellest kõrvale hoiduda, et siis teatavakstegemiseni raha koguda või olemasolevat summat investeerida.

Käesolev blogi kanne keskendub füüsilisele isikule haldusakti kättetoimetamisele, milles esineb autori arvates tõsiseid puudujääke. Järgnevalt vaatame teatavakstegemist Maksu-ja Tolliameti maksuteate näitel.

Pea kümnendi jooksul on Riigikohus vaaginud haldusakti kehtivuse küsimust ja selgitanud, et:

  • haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile – kui haldusakt ei ole teatavaks tehtud, ei ole see kehtiv.
  • HMS § 26 lg 3 sõnastusest ei tulene otseselt erisusi füüsilistele ja juriidilistele isikutele dokumentide kättetoimetatuks lugemise kohta.
  • Sellele vaatamata on juriidilisel isikul kohustus korraldada oma registrijärgsel aadressil posti pidev vastuvõtmine selleks pädeva isiku poolt.
  • Selline kohustus ei kehti aga füüsilise isiku suhtes.

Arvestades, et koormava haldusakti kättetoimetatuks lugemisega kaasnevad isikule õiguslikud tagajärjed (erinevate menetlustähtaegade kulgemahakkamine, sundtäitmine jne), tuleb füüsilise isiku puhul lähtuda alljärgnevast:

  • Kui puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et füüsilisest isikust menetlusosaline on postkasti jäetud väljastusteate kätte saanud, siis ei ole võimalik lugeda, et haldusakti sisu on adressaadile teatavaks tehtuks. Füüsilise isiku puhul ei ole postitöötaja poolt isiku postkasti tähitud kirja saabumise kohta teate jätmine võrdsustatav haldusorgani poolt haldusakti teatavakstegemisega.
  • Dokumendi saatmine rahvastikuregistrijärgsele aadressile ei ole tõendatav ainuüksi haldusorgani väljaläinud kirjade registri väljavõttega. Ei ole võimalik välistada ei kirja saatja ega postiasutuse vigu.
  • Lihtkirja või tähitud kirja teatise võimaliku kaotsimineku riski asetamine ainuüksi adressaadile võib kätkeda endas ebaproportsionaalset põhiõiguste piirangut. Samas juhul, kui maksuteadet ei ole adressaadile teatavaks tehtud, ei hakka jooksma ka viivis.

Vaatame näitena, kuidas MTA maksuteatise isikule teatavaks teeb.

MTA praktika on järgmine: esialgu saadetakse teatis lihtkirjana seejärel, kui laekumist ei ole toiminud, saadetakse tähitud kiri ja kui viimasele postiasutusse järele ei minda, otsitakse muid võimalusi maksuteatise isikule teatavakstegemiseks. Näiteks läheb maksuametnik isiklikult maksuteatist üle andma või varitsetakse lausa kaameraga nurga taga ja siis antakse isikule ootamatult maksuteatis üle (sellisel juhul võib probleeme tekkida ebaseadusliku jälitustegevuse valguses – siiani pole kaebusi esitatud).

  • Pahatahtliku maksukohustuslase jaoks on ette nähtud MKS §-s 55 meede, mis lõpetab maksudest kõrvalehiilimise – maksuteatise resolutiivosa avalikustamine Ametlikes Teadaannetes.
  • MKS §-s 55 nimetatud protsessi läbimine (lihtkirjast Ametlike Teadaanneteni) on aga aeganõudev, ca 3 – 5 kuud. See on pikk aeg ning maksumaksjale liigu kulukas protsess selleks, et isikule maksuteatis kätte toimetada.

Võimalikud lahendused

  • Lihtkirjaga saatmisega kaasnevaid üldisi riske on haldusorganil võimalik maandada, paludes adressaadil informaalselt (nt elektronkirja või faksi teel) kirja kättesaamist kinnitada.
  • Samuti võiks kaaluda kogu kirjavahetuse pidamist tähitud kirjade kaudu, ent see tooks haldusorganile kaasa tohutu ressursi kulu.
  • Probleemsemate juhtumite puhul saab kasutada kullerteenust või kohtutäiturit. Teadlikuma (pahatahtliku) maksumaksja puhul tuleb aga arvestada sellega, et kodus viimast kunagi ei ole ja ukse avab keegi, kes on ajutiselt seal ega tunnegi adressaati.
  • Ühe võimalusena võiks kaaluda isikute kohustamist tagada, et maksumaksjad avaldaksid MTA-le oma postiaadressi või vastava e-kirja aadressi, kuhu edastavad kirjad lugeda kättesaaduks analoogselt juriidilisele isikule kirja kättetoimetamisega – luua maksuregister.

Viimane lahendus kätkeb endas võimalikku vastuolu andmekaitse regulatsiooniga, kuid olukorra lahendamiseks on kõnealune lahendus ilmselgelt kõige optimaalsem variant.

Andmete avaldamine asutusele, mille ees esineb isikul kohustusi ja mille eest on tal muidu võimalik hoiduda, võiks olla elementaarselt nõutav ja kanda endas nii riigi kui kõigi isikute huvide täitmise eesmärki (maksude õigeaegse ja korrektse kogumise näol).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga