Märkimislepingu vajalikkusest ühingu poolt osaluse emiteerimisel

Triniti

Praktikas ei ole harvad juhud, kus osaühing otsustab kapitali juurde omandada läbi uute investorite kaasamise, kellele ühingu poolt emiteeritakse osalus ehk teostatakse nende suhtes teostatakse osaluse emissioon.

Tehniliselt on emissiooni läbiviimine üldjuhul vägagi lihtne

Enamikel juhtudest on vajalikud vaid järgmised toimingud:

–          ühingu osanikud võtavad vastu otsuse suurendada osakapitali välistades osanike väljalastavate osade omandamise eesõiguse,
–          otsus näeb ette, et osad märgib uus osanik X,
–          X tasub osa emissioonihinna ühingu pangakontole,
–          ühingu juhatus esitab dokumendid äriregistrisse (ja vajadusel EVK-sse, kui osad on EVK-s registreeritud),
–          äriregister teeb kapitali suurendamise osas kande ja X ongi saanud ühingu osanikuks..

Sageli formaalsused sellega ka piirduvad, eraldi formaalset märkimislepingut uue osaniku ning ühingu ja/või selle osanike vahel ei sõlmita, kuna äriseadustik kapitali suurendamisel märkimislepingu vajadust eraldi ette ei näe.

Potentsiaalne risk sissemakse tegemisel enne märkimislepingu sõlmimist

Võib ju küsida, et kui seadus märkimislepingu sõlmimist eraldi vajalikuks ei pea, miks siis selle pärast muretseda?

Potensiaalne risk osa omandaja jaoks seisneb eelkõige selles, et tavapärase suunatud emissiooni puhul teostab osa omandaja osa eest sissemakse enne, kui tal on leping osa emiteeriva ühinguga ja n.ö. kauba ehk osad saab ta hiljem. Sageli investor arvab, et kui on olemas osanike otsus, et siis on vastastikused kohustused/õigused ühinguga tekkinud ehk et kui investor osa eest maksab, siis küll on ühingul kohustus ka see osa talle anda. Õiguslikult see päris nii ei ole.

Riigikohus: Kapitali suurendamise otsus on ettepanek teha pakkumus osakapitali suurendamiseks, isiku ettepanek on ofert ja osaühingu nõustumine sellega aktsept

Hiljutises lahendis (3-2-1-97-10) on Riigikohus selgitanud suunatud emissiooniga seonduvaid tahteavaldusi.

Viidatud lahendis oli tekkinud vaidlus, kus üks investoritest, kes oli teinud ühingu pangakontole sissemakse summas 900 000 krooni oli seisukohal, et kogu see sissemakse on tema poolt omandatava osa nominaalväärtus (mis vastas ca 20% osakapitalis)., Ühing ja teised osanikud olid aga seisukohal, et investori sissemaksest üksnes 4500 krooni oli omandatava osa nominaalväärtus (mis vastas ca 7% osakapitalis), ülejäänud oli osa eest makstav ülekurss.

Riigikohus leidis, et kuna investori pakkumuse ja ühingu aktsept ei ole vastastikused, siis ei ole poolte vahel kokkulepet osa omandamiseks, mistõttu 900 000 krooni sissemakse oli tehtud õigusliku aluseta ja hagejal oli õigus nõuda tehtud sissemaksete tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028). Riigkohus märkis, et osakapitali suurendamise otsus (ÄS § 1921) kujutab endast osaühingu tahteavaldust ehk ettepanekut teha pakkumus osakapitali suurendamiseks osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud tingimustel. Isiku ettepanek osa märkida on ofert ja osaühingu nõustumine sellega aktsept. Selle tulemusena tekib ühingu ja isiku vahel märkimisleping

Riigikohus: kuna osaniku õigused tekkivad kapitali suurendamise äriregistrisse kandmisest, ei ole „potentsiaalne osanik“ ka huvitatud isik osanike otsuse vaidlustamise tähenduses

Lisaks tuleb silmas pidada, et probleemide tekkimisel kapitali suurendamisel ei ole uuel potensiaalsel investoril osanike otsuse vaidlustamisõigust. Riigikohus on antud küsimuses ülaltoodud lahendis juhtuinud tähelepanu, et vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 38 lg 1 kohaselt võib juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist kohtus nõuda huvitatud isik. 

Äriseadustiku § 178 lg 3 kohaselt saab osanike otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda juhatus või nõukogu, samuti juhatuse või nõukogu iga liige, kui otsuse täitmisega pandaks toime kuritegu või väärtegu või sellega ilmselt kaasneks kahju hüvitamise kohustus, ning osanik, kes ei osalenud otsuse tegemisel. Kuna osaniku õigused tekivad alles suurendamise äriregistrisse kandmisest, siis üksnes asjaolu, et investorile on suunatud emissioon, ei tee teda huvitatud isikuks TsÜS § 38 lg. 1 tähenduses.

Kokkuvõtteks: Märkimisleping on vajalik, aga kui formaalseks minna?

Kuna Riigikohtu tõlgenduse kohaselt on osanike otsus üksnes ettepanek teha pakkumus, siis märkimislepingu vajalikkuse näitlikustamiseks võib tuua analoogia auto ostmisel – auto müügikuulutus on oma sisult sarnane ettepanek teha pakkumus ja ega üksnes kuulutuse peale autost huvitatud isik ei kanna müüja pangakontole raha, eelnevalt on tehingu teiste oluliste tingimuste täpsustamiseks ning riskide maandamiseks vajalik ka vastava lepingu sõlmimine.

Küsimus formaalsuse tasemest on kindlasti asjakohane – eelduslikult ei ole vajalik iga kapitali suurendamise puhul sõlmida eraldi detailset märkimislepingu nimelist dokumenti, küll on oluline, et enne kui investor hakkab tegema sissemakset, on investori ning ühingu vahel vahetatud vastavad märkimise offert ning aktsept ehk leping. Sisuliselt võib see lihtsamates situatsioonides olla ühingu ning märkija poolt allkirjastatav dokument, mis kordab osanike otsuses sisalduvat emissiooniotsust.

Oluline on ka küsimus, et kelle vahel peaks selline märkimisleping olema sõlmitud. Ülalviidatud Riigikohtu lahend määratleb üheselt, et kapitali suurendamisel on oluline eristada kahte tasandit – osanike tasandit ning ühingu tasandit ning märkimislepingu sõlmimine ühinguga võib olla ebapiisav saavutamaks investori jaoks vajalikku eesmärki. Ühing ei saa sundida osanikke/aktsionäre tegema kapitali suurendamiseks vajalikku aktsionäride või osanike otsust. Teisisõnu, ühinguga lepingu sõlmimisel on selle rikkumisel ühingu poolt investoril nt. kahju hüvitamise nõue, täitmise nõude olemasoleks on vastava (märkimis)lepingu pooleks vajalik kaasata ka aktsionärid/osanikud, kuigi ka siis võib sellise lepingu reaalne täitmisnõue osutuda praktikas vägagi raskeks või isegi võimatuks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga