Miks ma tahan saada advokaadiks?

Triniti

Kummaline küsimus ühe juuratudengi käest. Tõepoolest, miks ma tahan saada advokaadiks? Mitte kohtunikuks, prokuröriks, notariks, ametnikuks või kelleks iganes õigusharidusega võimalik pürgida on. Seda on küsinud minu käest nii sõbrad, sugulased kui ka näiteks vandeadvokaat Villu Otsmann, kui siia büroosse 2011. aasta kevadel praktikale kandideerisin. Ja alati olen ma jäänud kas vastuse võlgu või siis kostnud napilt: „Sisetunne ütles.“ Minu vastuse puhul ei ole „sisetunne“ kaitsesõna, millega üritan enda otsustusvõimetust tuleviku suhtes varjata. Pigem viitab see, et teen oma otsuseid praktiliselt alati siseveendumuse põhjal, ilma et oma soove detailselt lahti mõtestaks. Usun, et ma pole ainuke.

Kui aga küsitakse, on vaja vastata. Jättes kõrvale kronoloogiliselt esimese otsuse, õigusteaduskonda astumise, üritan selle lühikese kirjatüki jooksul pisut mõtiskleda, miks üks noor (juuratudeng) advokaadiks saada tahab. Ja kes on advokaat minu silmis. Et olen praegu vaid kõrvaltvaataja rollis, räägin asjadest selle nurga all, nagu mina neid näen.
Esiteks on tegemist loomingulise tööga. Advokaat ei ole tänapäeval enam lihtsalt nõuandja või esindaja kohtus, vaid peab eelkõige looma lahendusi kliendi jaoks. Iga kliendi probleem/soov on vähemalt mingil määral ainulaadne. See tähendab pidevat mõttetööd kulunud stampidest väljaspool, mis ei lase ühel õigel advokaadil muutuda masinaks, mis päevast päeva sama sisuga pabereid toodab, ilma et juurdleks, kellele ja milleks. On kunst olla kliendile tõsiselt kasulik ning mina sooviksin selle kunsti omandada.

Teiseks on advokaadil vastutusrikas amet. Esialgu võib kõlada imelikuna, et selle positiivseks liigitan, ent põhjus on tegelikult lihtne. Vastutus tähendab eelkõige seda, et advokaadi tööst sõltub midagi. Tegemist ei ole (vähemalt minu puhul) võimuihaga, vaid sooviga, et minu tehtu oleks oluline. Et see muudaks kas või omal väikesel moel maailma. See täidab ühelt poolt minu enda saavutusvajaduse ning teiselt poolt kliendi ootuse. Mis võiks veel parem tunne olla?

Kolmandaks on see töö ühtaegu nii protsessile kui tulemusele orienteeritud. Olgu tegemist lepingu koostamise või kohtus vaidluse pidamisega, alati tuleb pidada kinni reeglitest ning nautida samas mängu ilu. Teisalt ei tohi aga kunagi unustada, et advokaadi ülesanne ei ole mitte kulutatud tunde või kirjutatud lauseid kokku arvutada, vaid kliendi heaolu tagamine ja usalduse teenimine/õigustamine. Allkiri lepingu all või kohtuotsus ei ole tulemus. Kliendi rahulolu on. Ja mitte ainult täna, vaid ka homme ja ülehomme. Nagu ennist juba mainisin – minu jaoks on ülimalt nauditav, kui minu tehtu ei ole pelgalt linnukese kirja saamiseks, vaid see ka muudab midagi.

Neljandaks on advokaadiamet elav ja tähendab otseloomulikult hulganisti suhtlemist, suhtlemist ning veel kord suhtlemist, olgu siis klientide, kolleegide või kellegi kolmandaga. Selline elustiil väldib kapseldumist ühiskonnast ning aitab hoida vaimu värskena. Advokaat on oma kliendile mingil määral psühholoogi eest – mõlemad peavad pidevalt olema valmis kliendi mure ära kuulama (tõsi, advokaadi juures ei ole klient tavaliselt lamavas asendis) ning lahendusi pakkuma. Vahe on ainult selles, et advokaat peab neid lahendusi tavaliselt ka ise läbi viima hakkama.  See teebki advokaadiameti tõeliselt huvitavaks väljakutseks.

Viimaks (last but not least, nagu inglise keeles tabavalt öeldakse) on advokaadiamet positsioon ühiskonnas, millel püsimise nimel tuleb vaeva näha. Ei tundu võimalik saada juristi diplom kätte, advokaadieksam tehtud ning seda kogu ülejäänud elu ekspluateerida. Õigusturg – nagu ülejäänud maailmgi – on aina kiiremas muutumises ning sellel tormisel merel oma purjeka püsti hoidmiseks (ja veelgi enam – kuhugi jõudmiseks) tuleb iseendaga tohutult vaeva näha. See võib küll väsitada, aga edu tekitab omakorda rahulolu iseendaga.

Kokkuvõtteks

Nagu hea lugeja märkas, tuleb minu soov advokaadiks saada eelkõige vajadusest töö järgi, mida tunnustatakse, oluliseks peetakse ning mis nii mulle endale kui teistele (eelkõige kliendile) rahulolu valmistaks. Kui tavalise inimese (defineeriksin niimoodi selle kirjatüki kontekstis mitte-juristi) käest advokaadiametiga seonduvaid märksõnu küsida, on vastus ilmselt lihtne – raha ja prestiiž. Võib-olla ka maonahast kingad ja kuldne Rolex. Ehkki see ei pruugi alati täiesti vale seos olla, leian ma, et amet kui selline ei taga rikkust ja edu. Ei ole mõtet unistada advokaadiks saamisest, lootes, et see toob kiirelt rahamäed ja kullajõed. Samuti ei saa niimoodi ühe advokaadi „õigsust“ hinnata. Stereotüübid on küll ahvatlevalt lihtsalt, ent kurikavalalt eksitavad. Loodan ja usun, et tegelikult seonduvad selle ametiga hoopis laialdasemad ning sügavamad iseloomustavad jooned ning seepärast ma advokaadiks saada tahangi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga