Põllumajanduspoliitika peab riigiabi reeglitega arvestama

Triniti

Kreeka valitsus arvas, et suudab kohustusliku kindlustuskaitsega oma põllumajandustootjaid Euroopa Liidu siseturul täiendavalt kaitsta, kuid eksis riigiabi reeglite vastu.

8. märtsil 2016 otsustas Euroopa Kohus jätta rahuldamata Kreeka kaebuse üldkohtu otsusele kohtuasjas T-52/12, Kreeka vs. komisjon. Vaidlus puudutas Euroopa Komisjoni otsust, milles leiti, et aastatel 2008 ja 2009 Kreeka põllumajanduse kindlustusorganisatsiooni (ELGA) poolt tootjatele makstud hüvitised olid vastuolus siseturuga ja tuleb seetõttu tagastada.

Kindlustusmaksed on riigi vahendid

Kreeka väitis apellatsioonkaebuses, et põllumajandustootjate kindlustusmaksed ELGA-le pärinesid erasektorist, mistõttu ei saa neid pidada riigi ressursiks. Euroopa Kohus märkis aga, et kuna maksed kogus maksuhaldur ning alles taotluse järel eraldati need põllumajandusministeeriumi eelarvest ELGA-le, on see asjaolu iseenesest piisav, et pidada makseid riigi vahenditeks.

Kreeka möönis, et tootjate sissemaksed ei olnud seotud riskiga. Oli võimalik, et teatud tootjad mingit hüvitist ei saanudki. Seega kujutasid maksed endast niisugust eelist, mida abisaajad tavapärastel turutingimustel poleks saanud.

Kohus nõustus üldkohtu järeldusega, et kuigi ELGA tehtud maksed pidid hüvitama halbade ilmastikutingimustega tekkinud kahju, leevendab niisugune hüvitis soodustatud ettevõtjate positsiooni võrreldes nendega, kes hüvitist ei saa.  Järelikult moonutab see paratamatult konkurentsi.

Tõsine majandushäire

Apellatsioonkaebuses väitis Kreeka ka, et kõnealusel ajal oli riik raskes majanduslikus olukorras Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) art 107 lg 3 mõttes. Siin nõustus Euroopa Kohus üldkohtuga selles, et põllumajandussektoris esineb tugev konkurents liidu sees kriisist hoolimata ning et komisjon kehtestas ELTL art 107 lg 3 alusel ajutise abi andmise raamistiku, mis aga välistab põllumajandustootjatele antud abi sobivuse siseturu reeglitega.

Kogu asja lahendamise juures rõhutaski kohus, et  õiguslikult on komisjon iseenda kehtestatud reeglitega seotud.  Kuigi Kreeka püüdis tõendada tõsist häiret oma majanduses alates 2008. aasta lõpust ja 2009. aastal, ei suutnud ta siiski õiguslikult põhjendada, et tema majanduses esinesid niisugused konkreetsed erandlikud asjaolud, et komisjon oleks pidanud iseenda kehtestatud ajutise raamistiku kõrvale jätma ja hindama vaidlusalust abi vahetult ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel.

Kokkuvõtteks

Kreeka juhtumist on võimalik teha paar olulist järeldust. Nimelt on riigil võimalik üleüldise kohustusliku kindlustusmakse kehtestamisega anda teatud ettevõtjatele selge eelis. Samuti saab erasektorist pärinevaid panuseid pidada riigi vahenditeks, kui sissemakseid tehakse riigi asutatud ja hallatud fondile ning väljamaksete tegemise sellest fondist otsustab samuti riik.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga