Püsivalt maksejõuetu äriühing ei tohi tegevust jätkata

Triniti

Finantsraskustesse sattudes peavad äriühingu juhatuse liikmed endale väga selgelt aru andma, kas maksejõuetus on ajutine või juba püsiva iseloomuga, sest viimasel juhul ei tohiks majandustegevust jätkata, vaid kõigi võlausaldajate kaitse ja võrdse kohtlemise tagamiseks esitama kohtule pankrotiavalduse.

Tegelikus elus on ajutise ja püsiva maksejõuetuse vahetegu mõistagi keeruline ning konkreetne otsus sõltub nii äriühingu majandustegevuse valdkonnast, reaalsetest rahavoogudest, varade likviidsusest, kohustuste tähtaegadest ning edasise äritegevuse perspektiividest ettenähtavas turuolukorras. Hiljutise riigikohtu lahendi nr 3-2-1-188-12 valguses aga, mis taaskord rõhutas juhatuse liikmete kohustust juriidilise isiku pankrotiavaldus kohtule esitada õigeaegselt ning rakendas sellega viivitamise korral juhatuse liikme isiklikku vastutust, on meie kindel soovitus selles küsimuses olla riskide hindamisel pigem konservatiivne.

Juhatuse liikmetel lasub solidaarne isiklik vastutus

TsÜS § 36 sedastab väga selgelt, et juriidilise isiku juhatuse liikmetel on olukorras, kus isik on püsivalt maksejõuetu, kohustus esitada pankrotiavaldus.

ÄS § 306 lg 31 kohaselt, kui aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha aktsiaseltsi eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega.

Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama aktsiaseltsile pärast maksejõuetuse ilmnemist aktsiaseltsi poolt tehtud maksed, mille tegemine selles olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Eeltoodust tuleneb selgelt, et juriidiline isik ei tohi püsivalt maksejõuetuna oma tegevust jätkata (Vt ka lk. 133, TsÜS Kommenteeritud Väljaanne, 2010 Tallinn).

Maksejõuetu äriühingu majandustegevus ei ole kestlik

Ka juhul kui seadus pankrotisseisus juriidilise isiku äritegevust otseselt ei keelaks oleks see praktiliselt väga komplitseeritud. Nimelt kasutaksid enamus äriühingu võlausaldajad- lepingupartnereid maksejõuetuse olukorras oma seaduslikku õigust nõuda seniste võlgnevuste kohest tasumist ning seaksid täiendavate teenuste osutamise eeltingimuseks ettemaksu.

Osadel võlausaldajatel (üürileandjad, liisingufirmad, pangad) on sellise võlgniku suhtes võimalik rakendada efektiivseid praktilisi võimalusi, millega seoses nende teenuste osutamise jätkamise eelduseks seatakse vanade võlgade eelnev tasumine ja ettemaks uute teenuste eest. See omakorda võib anda teistele võlausaldajatele õigusliku aluse (PankrS § 109, § 113, § 114) nõuda hiljem nende tehingute ja toimingute, s.h ettemaksud, kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise korras ning äriühingu (või ühingu majandustegevusse sekkunud enamusaktsionäri) vastu kahju hüvitamise nõuete esitamiseks.

Lisaks toob maksejõuetus kaasa mitmete äriühingute majandustegevuse jätkamiseks eelduseks olevate püsilepingute, s.h. (vastutus)kindlustuslepingute erakorralise ülesütlemise õiguse, mis sõltuvalt tegevusala spetsiifikast (transport, ehitus, finantsteenused, jne) sisuliselt välistab edasise õiguspärase majandustegevuse.

Juhatuse liikmetele rakenduvad ranged tehingupiirangud

Arusaadavalt ei jää elu ega äri ka pankrotiolukorras päris seisma. Nagu juba ülalpool viidatud siis pärast maksejõuetuse ilmnemist võivad juhatuse liikmed siiski teha äriühingu eest makseid, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Reeglina peaks sellisteks makseteks olema (võtme)töötajate palgad, elektri-, vee-, sooja-, turva- ja üüriarved, jms maksed, mille tegemata jätmine ohustaks koheselt äriühingu varade säilimist või vähendaks müügiväärtust ja läbi selle kahjustaks ka võlausaldajate huve.

Pärast pankrotimenetluse algatamist ja juriidilisele isikule ajutise pankrotihalduri määramist, tohib maksejõuetuse olukorras oleva äriühing teha tehinguid vaid halduri heakskiidul. Praktikas võib pankrotiavalduse menetlemine ja ajutise halduri määramine Eesti kohtutes võtta päevi, kui mitte nädalaid, mis juhatuse liikmete vastutuse „halli ala“ kahjuks suurendavad ning millega kaasnevate riskide maandamiseks oskame soovitada vaid konservatiivset lähenemist ja pädeva asjatundjaga eelnevat konsulteerimist.

Saneerimist peab alustama enne maksejõuetuse ilmnemist

Majanduslanguse aastatel palju kõneainet pakkunud saneerimisseadus ei ole osutunud imevitsaks, mis majandusraskustesse sattunud ettevõtjad pankrotist päästaks. Saneerimisseaduse kohaselt on küll enamuse võlausaldajate nõusolekul võimalik võlgniku kohustusi oluliselt ajatada ja vähendada, kuid meeles tuleb pidada, et saneerida saab vaid maksejõulist äriühingut olukorras, kus tema maksejõuetus ei ole veel kätte jõudnud, vaid selle tekkimine on tõenäoline tulevikus. SanS § 8 lg 2 otsesõnu välistab saneerimismenetluse kui isiku suhtes on juba pankrotimenetlus algatatud.

Pankrotiseaduses ettenähtud juriidilise isiku tervendamise institutsioon ei ole oma üllale eesmärgile vaatamata praktikas rakendust leidnud. Kui üksikud erandid välja arvata, siis on võlausaldajad juba loetletud põhjustel eelistanud maksejõuetuks muutunud äriühingute tegevust mitte jätkata, vaid juriidiline isik pankroti tulemusena likvideerida ning varad müüa (mõnikord ka pankrotivarast eraldatud toimivate käitiste, äriliininde või tervikvarade kujul).

Ka viimatinimetatud juhtudel toimuvad tehingud pankrotihalduri kaudu ja võlausaldajate huve esindava pankrotitoimkonna järelevalve all ning maksejõuetuks osutunud äriühingu juhatuse liikmed neid otsuseid enam tegema ei pea ega seaduse järgi tohigi teha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga