Riigikohus kinnitab: EAS poolt ettevõtlustoetuse tagasinõudmine ei olegi alati õiguspärane

Triniti

Kirjutasin pea kolm aastat tagasi toona „kuumast“ teemast (SIIN) – EAS oli toetuse andmisel eksinud Euroopa Liidu nn grupierandi määruse kriteeriumite vastu ning nõudis enda eksimusele viidates toetusi kui ebaseaduslikku riigiabi omal algatusel tagasi. Küsimus oli nn grupierandi määruse „ergutava mõju“ kriteeriumis – EAS viitas, et kuna teatavad kokkulepped toetatava tegevuse alustamiseks (nt mingi seadme (eel)ostuleping) olid sõlmitud enne toetuse taotlemist, puudus toetusel nõutud ergutav mõju ja toetus tuli seega tagasi nõuda.

Toetuste tagasinõudmine ei ole automaatne, kaaluda tuleb ka toetuse saaja õiguspärast ootust

Nagu toona ning oma magistritöös ja sellest ajendatud artiklis (SIIN) välja tõin, ei saa siiski päris nõus olla sellega, et riigiabi andja võiks toetuse asjaolusid arvestamata tagasi nõuda. Juhul kui Euroopa Komisjon ei ole teinud otsust riigiabi tagasinõudmise kohta, ei ole riigiabi andjal otsest kohustust riigiabi tagasi nõuda. Seega on riigiabi andjal kaalutlusõigus.

Muu hulgas tuleb kaaluda abi saaja võimalikku õiguspärast ootust. Euroopa Kohus on küll leidnud, et hoolas ettevõtja peab olema üldiselt võimeline veenduma, et nõutud menetlust on abi andmise eel järgitud. Samas on Euroopa Kohtu otsused tehtud olukorras, kus Euroopa Komisjon on teinud riigiabi andmise kohta negatiivse otsuse – ehk riik ei saa abi saaja usaldusele viidates Komisjoni otsust täitmata jätta. Samuti oli neis olukordades Komisjoni eelteavitamine (ehk „nõutud menetlus“) kohustuslik, grupierandi määruse kohaldamise puhul aga mitte. Olukorras, kus Komisjoni otsus puudub, tuleb abi saaja usalduse kaitstavust seega siiski hinnata. Näiteks tuleb hinnata kohalduvate riigiabi-reeglite keerukust. Samuti antud juhul seda, kas EAS oli teadlik toetuse taotlemise eel sõlmitud lepingutest.

Riigikohtu otsus kinnitab, et toetuse saaja usaldus on kaitstav

Neljapäeval tuli Riigikohtust otsus (SIIN), milles leitigi analoogses kaasuses, et hinnata tuleb muu hulgas abi saaja võimalikku õiguspärast ootust EAS-i tegevusest tulenevalt. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks niisuguses olukorras olla tegemist iseäranis siis, kui EAS oleks teadlikult soovitanud kaebajal sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui EAS oleks toetustaotlust rahuldades olnud kaebaja lepingutest teadlik. Samuti leidis kohus, et toetuse saaja suhtes ei saa sõnaselgeks ega õiguspärast ootust välistavaks lugeda nn „ergutava mõju“ kriteeriumi. Eriti arvestades, et reegel, millele EAS tugines, tulenes Euroopa Komisjoni mittesiduva teatise joonealusest viitest, millest pealegi on teatud tingimustel lubatud kõrvale kalduda.

Mida kaasusest õppida?

Allakirjutanu hinnangul on kogu loost õppida nii toetuse saajatel kui andjatel. Esiteks tuleb muidugi igasugu toetuste taotlemisel uurida põhjalikult toetuse andmise tingimusi ja mitte ainult ametniku tähelepanelikkusele loota. Vajadusel tuleb ka omalt poolt kaasata pädevaid spetsialiste. Teiseks ei tasu riigil alati olla paavstim kui paavst ise. Euroopa Liidu õigust tuleb järgida, aga reegleid ei tasu enda jaoks rangemaks mõelda. Euroopa Kohtu kaasused riigiabi-temaatikas on valdavalt ikka sellised, kus riik ja ettevõtja käsikäes Komisjoni vastu vaidlevad ettevõtja toetamise õiguspärasuse üle. Kolmandaks, üks toetuse saaja/ohver ütles tabavalt, et hullem riigiabi tagasinõudest on selle päris liitintress, mis teeb sellest justkui erakordselt halva laenu. Riigikohus leidis õnneks, et liitintressi ei saa nõuda üksnes „analoogia alusel EL määrusega, mis juhtumile ei laiene“.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga