Riiklik kohus versus vahekohus

Triniti

Riiklikule kohtule pakub Eestis alternatiivset vaidluse lahendamise võimalust vahekohus. Millised on vahekohtu eelised ja kas neid üldse on?

Eestis, nagu kõigis teistes tsiviliseeritud riikides, on vaidluste lahendamiseks moodustatud eraldi asutustena kohtud, kus õigusemõistjatena tegutsevad juriidilise hariduse saanud professionaalsed kohtunikud.

Kohtud omakorda moodustavad terve omaette süsteemi, kus edasikaebe võimalusega on tagatud otsuse kontrollitavus. Õigusemõistmine tsiviil- ja kaubandusasjades ei ole aga pärast riigilõivude suurendamist 2009. aasta seadusega sugugi odav – arvestada tuleb ca 10% suuruse riigilõivuga hagi hinnalt ja seda nii esimeses kui ka teises kohtuastmes.

Riiklikule kohtule pakub alternatiivset vaidluse lahendamise võimalust vahekohus. Eestis levinud praktika kohaselt antakse kaubandusasjadest tõusetunud vaidluste lahendamine tihtilugu alalise vahekohtuna tegutseva Eesti Kaubandus-Tööstuskoja (EKTK) Arbitraažikohtu lahendada.

Vahekohtu eelised

Traditsiooniliselt peetakse vahekohtu eeliseks riikliku kohtusüsteemi ees:
a) menetluse konfidentsiaalsust
b) odavust
c) asjatundlikust ja
d) kiirust.

Vahekohtu kokkuleppe sõlmija peaks aga endale aru andma, et tihtilugu ei pruugi need eelised toimida. Praktikast on teada juhtum, kus hagiasi on leidnud vahekohtus lahenduse alles 1,5 aastat pärast hagi esitamist, sest enne vaidluse sisulist algust läbis vahekohtu enda ebapädevaks tunnistamise otsus riikliku kohtu kontrolli selleks, et vahekohus üldse asja arutaks. Tõsi, edasikaebamise võimalus vahekohtumenetluses reeglina puudub, mis lühendab küll menetluse kogukestust, kuid teisalt võtab võimaluse kohtuvigade parandamiseks.

Mis puutub asja arutamise odavusse, siis suuremate summade üle peetava vaidluse arbitraažitasu kipub täna kahjuks võrduma esimese ja teise astme kohtumenetluse riigilõivu summaga.

Seega võiks vahekohtu ainsateks tõelisteks eelisteks pidada menetluse konfidentsiaalsust ja asjatundlikust, mis peaksid tagama poolte ärisaladuse kaitse ning tagama vahekohtu menetluses sisulise ja sundimatu õhkkonna ning päädima kompetentse otsusega.

Nii nagu riiklikuski kohtusüsteemis sõltub vahekohtu otsuse kvaliteet kohtunike pädevusest. Kuna arbitraažimenetluses saavad pooled kohtukoosseisu valikus ise osaleda, siis on konkreetse ärivaldkonna spetsiifilisi eriteadmisi nõudva ausa, õiglase ja hea mainega isiku valimine vahekohtunikuks jätkuvalt võimalik.

Kõikuv konfidentsiaalsus

Kahjuks on viimasel kümnendil rahvusvahelisel tasapinnal tõusetunud diskussioon, mis  vahekohtule seni iseloomulikku konfidentsiaalsuse eelise on tugevasti küsimuse alla pannud. Pöördelise tähtsusega on seejuures Rootsi Ülemkohtu 2000. aasta lahend nn Bulbanki kaasuses, milles ülemkohus asus seisukohale, et Rootsi õiguse kohaselt ei saa vahekohtu menetluse konfidentsiaalsust ilma poolte selgesõnalise kokkuleppeta eeldada. Selles osas on rootslaste nägemus lähedane Ameerika Ühendriikides levinud käsitlusele, kuid erineb siiski veel Kontinentaal-Euroopas, s.h Eesti õigussüsteemile lähedalseisvast Saksa valitsevast seisukohast.  

Konfidentsiaalsus vajab täiendavat kaitset

Mida aga peaks tegema vahekohtu menetluse pool, kes on nõustunud vaidluse allutamisega vahekohtule, kuid leiab end ühtäkki olukorras, kus võistlev pool või koguni juba lahendatud vaidluse arbiter on paisanud meediasse kõik vaidluse kohta käivad üksikasjad?

Kuna vaidlus on seejärel vastaspoole tegevusel juba niikuinii avalik, oleks sel juhul otstarbekas vahekohtu kokkuleppest taganeda ja allutada end menetlusele riiklikus kohtus, et säilitada vähemalt otsuse kontrollitavus. EKTK Arbitraažikohtu senise praktika kohaselt ei ole aga vaidluse üksikasjade avalikustamine ja sellega konfidentsiaalsusnõude rikkumine olnud vahekohtu kokkuleppest taganemiseks piisavaks aluseks. On võimalik, et riiklikus kohtus toimuv vahekohtu otsuse kontroll  lahendab selle küsimuse teisiti, kuid on ka võimalik, et ei lahenda. 

Nii ei jää EKTK Arbitraažikohtu reklaamitavast kiirest, odavast ja konfidentsiaalsest vahekohtumenetlusest palju järele.

Autori arvates ei ole siiski lahenduseks lepingutesse anglo-ameerikalikult pikkade vahekohtu klauslite kirjutamine. Pigem peaks arbitraažikohus oma teenust reglemendi kaudu reformima ja sätestama konfidentsiaalsusnõude rikkumisele selgesõnalise tagajärje. Samuti tuleks kehtestada vähemalt honorari tagasimaksmise kohustus neile arbiteridele, kes õigusemõistjana juba praegu reglemendis ja seaduses selgelt sätestatud vaikimiskohustust on rikkunud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga