Sissenõudmata viivise kajastamisest võlgniku majandusaasta aruandes

Triniti

Pärast võlausaldajalt viivisenõude saamist on võlgnikul võimalik vastav nõue kas aktsepteerida ja see äriühingu bilansis kohustusena arvele võtta või põhjendatud aluse olemasolul sellele vastu vaielda ning vajadusel kaaluda selle raamatupidamises kajastamist tingimusliku kohustusena.

Enne võlausaldaja poolt viivisenõude esitamist ei pruugi aga olukord nii selge olla. Nimelt võib vaagimist vajada küsimus, kas ja millisel juhul on võlgniku juhatusel kohustus potentsiaalseid viivisenõudeid ka ette näha ning sissenõudmata viiviseid oma majandusaasta aruandes kirjeldada.

Viivise maksmise kohustus sõltub võlausaldaja nõudest

Kuna õigus nõuda viivist on üks võimalikest õiguskaitsevahenditest võlgniku viivituse puhuks, sõltub viivisenõude realiseerumine võlausaldaja tegevusest ehk sellest, kas võlausaldaja vastava nõude esitab või mitte. Kuni viivisenõuet esitatud ei ole, pole võlgnikule eelduslikult ka teada, kas viivisenõue üldse kunagi maksma pannakse ning kui pannakse, siis missuguses ulatuses. Seega puudub võlgnikul kuni viivisenõude saamiseni kohustus ka viivist maksta (kui pooled ei ole just otsesõnu leppinud kokku selles, et viivise maksmise kohustus tekib võlgnevuse korral nö automaatselt, st ilma võlausaldaja poolt vastavat nõuet esitamata).

Kuigi ühestki õigusaktist ei tulene otseselt juhatuse liikme kohustust kajastada äriühingu majandusaasta aruandes veel sissenõudmata viivisevõlgnevust, võib juhatus paratamatult seista silmitsi olukorraga, kus potentsiaalse viivisekohustuse majandusaasta aruandes kajastamata jätmise korral heidetakse talle ette kõrvalekaldumist raamatupidamise aastaaruande koostamise alusprintsiipidest (eriti, kui tulevikus saabuv viivisenõue mõjutab oma suuruse tõttu võlgniku finantsseisundit oluliselt).

Viivisevõlgnevus kui tingimuslik kohustus

Raamatupidamise Toimkonna juhendi (edaspidi RTJ) 8 p 46 kohaselt on tingimuslik kohustus võimalik või eksisteeriv kohustus, mille realiseerumine on vähem tõenäoline kui mitte­realiseerumine või mille suurust ei ole võimalik piisava usaldusväärsusega hinnata. RTJ 8 p 47 kohaselt ei kajastata tingimuslikke kohustusi ettevõtte bilansis, kuid informatsioon oluliste tingimuslike kohustuste kohta avalikustatakse aruande lisades. Neid tingimuslikke kohustusi, mille realiseerumine on äärmiselt ebatõenäoline, lisades avalikustada vaja ei ole.

Nii võib tingimuslikuks kohustuseks olla ka võlgnikule esitatud viivisenõue, mis tõenäoliselt on alusetu ja/või mille põhjendatud suurust pole nõude esitamise ajal võimalik piisava usaldusväärsusega hinnata (kuna viivise summa, mis tegelikkuses maksmisele kuulub, võib selguda alles (kohtu)vaidluse tulemusena). Olulisuse ning avalikustamise printsiibist lähtudes tuleks võlausaldaja poolt esitatud viivisevõlgnevus majandusaasta aruande vastavas lisas kajastada ka siis, kui pooled selle lõpliku suuruse üle alles vaidlevad.

Kui aga võlausaldaja viivisenõuet veel esitanud ei ole ning võlgniku juhatus võlausaldaja kavatsusest viivist nõuda ei tea ega peagi teadma, siis potentsiaalse viivise aruandluses kajastamist eeldada ei saa. Sama on olukord ka siis, kui võlausaldaja poolt viivisenõude esitamine on äärmiselt ebatõenäoline. Pole välistatud ju seegi, et sissenõudmata viiviste kajastamine majandusaasta aruandes looks hoopis eksliku pildi võlgniku finantsseisundist (nt olukorras kus võlgnik võimalikku viivisekohustust oma aruandes kirjeldab, samal ajal kui võlausaldaja on viivisenõude esitamisest tegelikult juba loobunud).

Soovitus võlgniku juhatusele

Allakirjutanule teadaolevalt puudub Eestis hetkel kohtupraktika küsimuses, kui kaugele ulatub juhatuse kohustus näha ette ja kajastada majandusaasta aruandes ka sissenõudmata viiviseid. Loodetavasti toob muutusi selles küsimuses juba käesolev aasta.

Kuigi formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt sissenõudmata viiviseid üldjuhul raamatupidamises kajastama ei peaks, võiks võlgniku juhatus vaidluste vältimise ja/või võimaliku vastutuse välistamise eesmärgil teatud „ettevaatusabinõusid“ siiski rakendada. Nii oleks soovitav hinnata võlgnevuse korral viivisenõude saabumise tõenäosust igal üksikul juhul eraldi, arvestades muuhulgas võimaliku viivise suuruse mõjuga äriühingu finantsseisundile tervikuna. Kindlasti ei ole sissenõudmata viiviste kajastamine tingimusliku kohustusena majandusaasta aruandes vajalik siis, kui viiviste nõudmine tulevikus on äärmiselt ebatõenäoline.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga