Sissenõudmiskulude hüvitamine – kust läheb piir võlausaldaja ja võlgniku kaitse vahel?

Triniti

Kehtiv seadus näeb ette võimaluse nõuda võlgu jäänud isikult sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot, ilma kulude kandmist eraldi tõendamata.
Tegemist on võlausaldajale ettenähtud kompensatsiooniga olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud ning võlausaldaja teeb toiminguid, et panna oma nõue võlgniku vastu maksma kohtuväliselt. Samas tarbijate suhtes see regulatsioon ei kehti.

Fikseeritud sissenõudmiskulude määr võlausaldajate kaitseks

Juba 2013.a võlaõigusseadusse ülevõetud hilinenud maksete direktiivi (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2011/7/EL, 16.02.2011) kohaselt nähti võlausaldajate kaitseks ette, et võlausaldaja võib lisaks viivisele nõuda võlgnikult ka võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Regulatsiooni eesmärgiks oli parandada maksekultuuri, tugevdada võlausaldaja positsiooni, lihtsustada sissenõudmiskulude hüvitamist ja vältida makseviivitusse jäämist.

Sissenõudmiskulude all peetakse silmas kulutusi, mis on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks, näiteks võlgnikule helistamiseks või talle meeldetuletuskirjade saatmiseks, inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud kulusid jms. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest, mistõttu on põhjendatud nende sissenõudmine võlgnikult. 40-eurose kompensatsiooni nõude võib võlausaldaja lisada sisuliselt igale võlgniku poolt viivitusse jäänud maksele. Seadus täpsustab veel, et kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab 40 eurot, võib võlausaldaja nõuda selle hüvitamist vaid juhul, kui 40 eurot ületavas summas on kulutusi tõepoolest tehtud ja vastavate kulutuste (ehk kahju) kandmine on tõendatav.

Lisanduda võivad veel kohtumenetluskulud, kui võla sissenõudmine kohtuväliselt ei ole õnnestunud ning võlausaldaja on pidanud oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma. Kohtupidamise reeglite kohaselt jäävad menetluskulud reeglina poole kanda, kelle kahjuks kohtuotsus tehti.

Ebapiisav regulatsioon võlgniku kaitseks

Ülalkirjeldatu teenib selgelt võlausaldajate kaitse eesmärki. Samas sisaldab seadus sätteid ka võlgnike kaitseks. Kehtib eeldus, et 40 euroga fikseeritud määras sissenõudmiskulude nõude saab esitada vaid võlgnikule, kes tegutseb majandus- ja kutsetegevuses ning tarbijate suhtes see regulatsioon ei kehti. Samuti on seaduses ette nähtud, et võlausaldaja võib nõuda võlgnikult (sh tarbijast võlgnikult) võla sissenõudmiskulude hüvitamist vaid mõistlikus ulatuses. Paraku ei ole täpsustatud, mida pidada mõistlikuks, mistõttu on selle hindamine ja igakordne kontrollimine keeruline nii kohtutele kui ka tarbijatele endile. Kuna kehtiv õigus ei ole piisavalt täpne, siis luuakse võlaõigusseaduse muudatustega tarbijalt nõutavatele sissenõudmiskuludele kindlam ja selgem õiguslik raamistik. Uue regulatsiooni eesmärk on piirata tarbija makseviivituse korral nõutavate tasude ebaproportsionaalset ja prognoosimatult suurt kasvu erinevate kõrvalnõuete näol ning seeläbi tagada tarbijast võlgnike õiguste tõhusam kaitse.

Seaduseelnõu seletuskirja kohselt on muudatused tingitud tänasest olukorrast, kus võlausaldajal on üpris laialdased võimalused tarbijalt võlgade sissenõudmisel. Praktikas on tihti sissenõudmis­kulude suurus küll poolte kokkuleppes kindlaks määratud (nt tüüptingimustes hinnakirjana), kuid enamasti ei ole välja toodud, kui palju sissenõudmisega seotud toiminguid võlausaldaja teeb (nt kui mitu tasulist kirja võlausaldaja võlgnikule kokku saadab ning kui tihti ta seda teeb). Kui tasu suurus on määratud hinnakirjas ning sissenõudmisel saadetakse meeldetuletuskirju üha uuesti ja uuesti, võib võlausaldaja sissenõudmiskulude nime all tarbija võlgnevust märkimisväärselt suurendada. Sellisel juhul muutuvad sissenõudmiskulud ebaproportsionaalselt suureks ega ole realistlik, et tarbijalt nõutavad kulud vastavad võlausaldaja tegelikule kahjule ja on õigustatud. Põhjendamatute sissenõudmiskulude nõudmisel pannakse niigi makseraskustesse sattunud tarbija veelgi halvemasse majanduslikku olukorda.

Uued sissenõudmiskulude piirmäärad tarbijate suhtes

Seetõttu kehtestatakse 2015.a sügisel jõustuvate seadusemuudatustega konkreetsed ülempiirid tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude suurusele ning nähakse ette, et iga lepingu kestel sissenõutavaks muutunud võlgnevuse kohta saab saata ainult 1 tasulise meeldetuletuskirja, mille hüvitamiseks võib nõuda tarbijalt kuni 5 eurot. Samas on see õigus võlausaldajal vaid juhul, kui ta on enne saatnud tarbijale vähemalt 1 tasuta meeldetuletuse.

Pärast lepingu lõppu võib uue regulatsiooni kohaselt tarbijast võlgnikule saata maksimaalselt 3 tasulist kirja. Kirju võib saata iga 7 päeva tagant. Arvestada tuleb ka sissenõudmiskulude kogusumma ülempiiriga. Eelnõus on ette nähtud astmeline süsteem, milles konkreetse ülempiiri suurus sõltub nõude suurusest. Pärast lepingu lõppu võib tarbijale saadetavate meelde­tuletuskirjade eest nõuda hüvitist maksimaalselt järgmistes summades:

Advokaadibüroo TRINITI

Seaduses sätestatud ülempiiri ületavas ulatuses saab võlausaldaja nõuda tegelikult kantud ja tõendatavate sissenõudmiskulude hüvitamist ainult erandlikel juhtudel, eelkõige kui sissenõudmis­toimingud on mingil põhjusel osutunud iseäranis keeruliseks, näiteks tarbija on välismaal ja temaga kontakti saamine on raskendatud ning seotud täiendavate kuludega vms

One response to “Sissenõudmiskulude hüvitamine – kust läheb piir võlausaldaja ja võlgniku kaitse vahel?”

  1. irene ütleb:

    samas loen,et kirju saab saata iga 7 päeva tagant. kuid tegelikult saadetakse kirju pea iga päev ja juhtub ka 2-3 kirja päevas.
    lihtinimesena ma ei saa küll sellega leppida!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga