Taastuvenergia – kas kindlus investorile või taskukohasus tarbijale?

Triniti

Eesti on rohelise energia toetamisel küsimuse ees, kas olulisem on kindlus ettevõtjatele või hind tarbijatele.

Kui õiguskindlad on riigi rahalised soodustused?

Õiguse fundamentaalne põhimõte on õiguskindlus. Juba 1994. a. muutlikul ajastul leidis Riigikohus asjas III-4/A-5/94, et igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ning tunnistas põhiseadusvastaseks taluseadusega lubatud viieaastase maksuvabastuse üllatusliku kaotamise. Riigikohus leidis, et Põhiseadus ja seadused on määratud looma korrapära ja stabiilsust ühiskonnas. Selle kaudu luuakse kindel ja püsiv alus põhiõiguste ja vabaduste seaduspäraseks kasutamiseks ning kujuneb õiguskindlus kui sotsiaalne väärtus. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik.

Elektrituruseaduse § 59 kohaselt on taastuvenergia tootjal toetuse saamise õigus. See ei ole sätestatud võimalusena, mis sõltub turuarengutest ja kasumist, vaid on seaduses sätestatud õigus toetusele. Sama seaduse § 108 kehtestab toetuse kehtivusajaks 12 aastat.

Mis võiks olla põhjus õiguskindluse ja soodustuste murdmiseks?

Mis oleks kaalukas põhjus toetuste vähendamiseks ja kas see üldse on võimalik? Riigikohus on lahendis 3-4-1-20-04 leidnud, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguskindlus ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada. Õiguskindluse ja nagu iga teisegi õigusväärtuse riivamiseks on vaja piisavalt õigustavat eesmärki või huvi. Milline see huvi peab olema – kas selleks saab olla toetuse liigne suurus? Esiteks tuleb siinjuures vaadata soodustuse andmise eesmärki ning kaaluda kas see on vähenenud.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi nr 2009/28/EÜ ehk kliimapaketi taastuvenergia alasest osast leiame, et toetamise eesmärkideks on keskkonnakahjude vähendamine ning varustuskindlus. Direktiiv seab eesmärgiks saavutada aastaks 2020 taastuvenergia osakaal 20%. Eesti on otsustanud endale võtta ambitsioonikama eesmärgi – 25%. Direktiivis on arvestatud, et taastuvenergia tootmise võtmeküsimuseks on kohalikud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjad, investeeringud ja innovatsioon. Direktiivi preambul rõhutab punktis 14 eraldi, et kohustuslike riiklike meetmete peamine eesmärk on tagada investoritele kindlustunne ja julgustada neid jätkuvalt arendama tehnoloogiaid, mis toodavad energiat igat liiki taastuvatest energiaallikatest.

Kas sõnamurdlikkus teenib konkurentsi kahjustamise eesmärki?

Kuidas siis on Eestis nende eesmärkide täitmisega? Valitsus väidab küll, et eesmärk 25% rohelist energiat saavutatakse, kuid kas õigete vahenditega? Kas Eesti Energiale on tekkinud konkurentsisurve väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate poolt ning kas turg on detsentraliseeritud. Pigem tundub, et senine põlevkivienergia tootja võitleb edukalt oma kaotatava 25% turuosa eest. Kas pole mitte lubatavate katelde võimsusnorme kasvatatud ning koostootmise efektiivsusestandardit langetatud just nii, et Eesti Energia taastuvenergiaturule pääseks? Millised on Eesti Energia investeeringud ja innovatiivsed lahendused, mis oleks proportsioonis tema osaga saadavatest toetustest? Kuhjuks ei ole need teada.

Nii piirab toetuste vähendamine tõhusate ja rohelisemate investeeringute tegemist, mis võiksid Eesti Energia investeeringutega konkureerida. On ju selge, et Eesti Energia investeeringute summad on akumuleerunud aastakümnete jooksul, kuid rohelise taastuvenergia tootjad peavad esmalt investeeringuid nõudvale turule sisenema ning seal alles tegevust alustama.

Konkurentsiseaduse §-id 4 ja 16 keelavad investeeringute ja tehnilise arengu piiramise. Vabariigi Valitsusel, kellele kui Eesti Energia osanikule võib projitseerida ka turuosalise huvisid, on siin soovitav etteheidete vältimiseks esitada väga selgeid põhjendusi, miks kavandatakse otsust, mis kaitseb riigiosalusega monopoolse ettevõtja turupositsiooni.

Sama teema käsitluse leiate esseistlikul kujul pikemalt http://pluss.postimees.ee/337202/villu-otsmann-kui-nobel-poleks-riskinud/.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga