Tasuta lõunaid ei ole, aga tasuta filme ja muusikat?

Triniti

Tänaseks on minevikku vajunud aeg, kus lemmiklaulust koopia tegemine tähendas kassettmaki lindistust ja läbi sahina aimatavat muusikapala. Tänapäeval toimub praktiliselt kogu muusika ja filmide kopeerimine digitaalselt. Peamiselt käib see internetist allalaadimise teel ja salvestamiseks kasutatakse kõvakettaid, CD-sid, mobiiltelefone või MP3-mängijaid. Kvaliteedi erinevus salvestuse originaali ja koopia vahel puudub kas täielikult või esineb vaid väheaimataval määral. Tehnika arengu kiirus on olnud meeletu ja andnud ka autoritele juurde võimalusi oma õigusi paremini kaitsta ning teostada kontrolli teoste kasutamise üle, kuid tänaseni ei ole leitud ühtegi arvestatavat alternatiivi koopiate tegemise kompensatsiooni süsteemile, mida tuntakse „tühja kasseti tasu“ nime all.

Mis on „tühja kasseti tasu“?

„Tühja kasseti tasu“ näol on tegemist tasu kogumise süsteemiga filmidest ja muusikast koopiate tegemise eest isiklikeks vajadusteks. Tasu makstakse õiguste omajatele (autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele). „Tühja kasseti tasu“ ei maksa aga mitte otseselt kasutajad ise, vaid seda maksavad need isikud, kes toovad maale koopiate tegemiseks mõeldud salvestusseadmeid (nt videomakid) või tühje salvestusvahendeid (nt kassetid, CD-toorikud jms). Autoril ei ole õigust seega lubada või keelata kasutajal enda isiklikeks vajadusteks filmi või muusikapala kopeerida, kuid talle jääb siiski seadusest tulenev õigus saada niisuguse kasutamise eest tasu.

Mida kujutavad endast aga isiklikud vajadused? Kõige lihtsamalt öeldes on selleks meelelahutus ja enese harimine. Koopiate valmistamine ei tohi teenida ärilisi eesmärke ehk koopiate tegija ei tohiks hakata tehtud koopiaid nt müüma või rentima. Samuti tuleb meeles pidada seda, et koopia tegemine on lubatud vaid siis, kui koopia tehakse seaduslikust allikast. Nt kui oled ostnud endale lemmikartisti CD ja soovid laadida muusika ka oma MP3 mängijasse, siis on see täiesti lubatud. Filmide ebaseaduslik allalaadimine internetist ja seejärel kopeerimine DVD-le sinna alla kindlasti aga ei kuulu.

„Tühja kassetti tasu“ süsteem pärineb 1960-ndate aastate Saksamaalt ja sai eeskujuks ülejäänud kontinentaal-Euroopa riikidele. Süsteem töötati välja selleks, et isiklikeks vajadusteks kopeerimise kasvades puudus efektiivne võimalus sellist tegevust kontrollida. Litsentsitasu kogumine isikutelt, kes kasutavad teost vaid personaalseks otstarbeks oleks olnud liiga kulukas ja ajamahukas ning eeldaks liigset tungimist isiku privaatsfääri. Euroopa tasandil tuleneb nimetatud põhimõte Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2001/29/EÜ, mis on tuntud infoühiskonna direktiivi nime all. Direktiivi järgi võivad liikmesriigid autori ainuõigusi piirata (näiteks lubada kopeerimist isiklikuks tarbeks ilma autori nõusolekuta), kuid sel juhul tuleb selle eest maksta õiglast hüvitist. Loobumine hüvitise maksmise süsteemist tähendaks ühtlasi seda, et muusika ja filmide kopeerimine enda tarbeks ei oleks enam lubatud.

„Tühja kasseti tasu“ kogumisest Eestis

Eestis on „tühja kasseti tasu“ kogutud juba alates 1996. aastast. Vastava tasu maksmise korra ning salvestusseadmete ja -kandjate loetelu kehtestajaks on Vabariigi Valitsus. Hetkel on tasu kogumisel lähtepunktiks Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 2006. a määrus nr 14. Nimetatud määruse vastuvõtmisele eelnes üsnagi laiamahuline debatt, mille tulemusel mitmed olulised muudatused määrusesse ka sisse viidi. Üheks põhjuseks, mis tingis muudatuste vajaduse oli see, et analoogtehnoloogiat, mille pealt Eestis seni peamiselt tasu võeti, kasutati järjest vähem ja vähem.

Tuleb tõdeda, et „tühja kasseti tasu“ on saanud ka terava kriitika osaliseks. Ennekõike just seetõttu, et alati ei kasutata vastavaid salvestusseadmeid või näiteks CD-toorikuid autoriõigusega kaitsvate teoste salvestamiseks. Võib ka juhtuda nii, et salvestajaks on hoopis autor ise. Kas on õiglane sellisel juhul küsida tasu kõigilt kasutajatelt ühtemoodi? Tõenäoliselt mitte, kuid kas eelistaksime süsteemi, mis keelaks meil üldse isiklikeks vajadusteks kopeerimise? Olen seisukohal, et paljud meist vastaksid sellele eitavalt. Vaevalt sooviks keegi ka kontrolli laiendamist selle üle, kuidas me teoseid kodustes tingimustes enda tarbeks kasutame.

Kelle taskusse läheb „tühja kasseti tasu“?

„Tühja kasseti tasu“ süsteemi eesmärgiks on teatavas ulatuses korvata autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele kahju, mida nad riigi poolt seadusega üldsuse huvides kehtestatud õiguse piirangust saavad. Lühidalt öeldes, saada tasu selle eest, et inimesed võiksid oma kodudes rahuliku südamega ilma autori nõusolekuta koopiaid teha, kartmata seejuures enda piraadiks tembeldamist. Tegemist ei ole tõenäoliselt autorite ja esitajate põhisissetulekuga, kuid abiks on need summad kindlasti.

Märkimist väärib ka see, et tasu ei jaotata vaid autorite, esitajata ja fonogrammitootjate vahel, vaid jaotatakse ka organisatsioonidele muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks.

Eestis hetkel kehtiv „tühja kasseti tasu“ süsteem ei taga õiglast hüvitist

Eestis on iga-aastaselt kogutud summa viimaste aastate jooksul pidevalt vähenenud. Kui 2007.a oli see 4 059 793 krooni ja 2008.a 3 229 330 krooni, siis 2009.a koguti „tühja kasseti tasu“ kõigest 1 508 918 krooni. Samas on selge, et isiklikuks otstarbeks koopiaid filmidest ning muusikast teevad kasutajad endiselt ning selle lihtsuse ja kättesaadavuse tõttu tõenäoliselt rohkem kui kunagi varem. Kahjuks aga enamasti mitte neid seadmeid ja vahendeid kasutades, millelt Eestis tasu kogutakse. Järelikult ei saa enam Eestis kehtivat süsteemi pidada õiglast hüvitist võimaldavaks.

Täna seisab vastav määrus taaskord muudatuste ootuses. Näiteks ei leia me 2006.a määruse salvestusseadmete loetelust televiisorit ega digiboksi. Samuti ei leidu nimekirjas ka mobiiltelefoni ega digipleierit. Samas ilmub turule ja inimeste kodudesse iga aastaga järjest rohkem ja rohkem digitaalse salvestusvõimalusega seadmeid. Näiteks Soomes 2009.a läbiviidud uuringu kohaselt salvestatakse mobiiltelefonidesse muusikat umbes 10 miljonit korda aastas ja korraga kopeeritakse telefoni tavaliselt 10 muusikafaili. Positiivseks noodiks antud uuringus oli see, et suurem osa mobiiltelefoni salvestatud muusikafailidest on eraisikute koopiad seaduslikest allikatest.

2009. aasta septembris esitas Kultuuriministeerium Vabariigi Valitsusele määruse uue eelnõu. Kahjuks jättis valitsus eelnõu teadmata põhjustel aga kõrvale ning määrus jäi kaasajastamata. Samal teemal kohtusid 19. mail 2010.a EEL-i, EFÜ ja EAÜ juhid peaminister Andrus Ansipi nõuniku Aare Järvaniga, kuid tänaseni ei ole see veel mingeid positiivseid arenguid endaga kaasa toonud.

„Tühja kasseti tasu“ kehtestav määrus peab ajaga kaasas käima. Ei tohi unustada seda, et tegemist ei ole mingi maksuga või lõivuga, vaid hüvitisega nendele samadele autoritele ja esitajatele, kelle loomingut me oma iPod’idesse tõmbame ja kelle esitusi armastame jäädvustada just selleks, et vaadata ja kuulata neid jälle ja jälle. Miks siis mitte tagada neile ka õiglane tasu meile antud sellise võimaluse eest?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga