Teede talihoolde muutumisest

Triniti

Ebaõnnestunud õigusaktide konkurss
Teenusmajanduskoja korraldatud ebaõnnestunud õigusaktide konkursile esitati muude aktide kõrval ka hiljutine määrus, millega muudeti tee seisundinõudeid. Kuigi määrus konkurssi ei võitnud, on ilmaolusid arvestades ajakohane seda taas kord käsitleda.

Jutt on majandus- ja kommunikatsiooniministri 28.07.2011 määrusest nr 83, millega muudeti majandus- ja kommunikatsiooniministri 17. detsembri 2002. a määrust nr 45 „Tee seisundinõuded”.

Seisundinõuded muutusid oluliselt

Uued tee seisundinõuded kehtivad juba alates 01.11.2011.

Määruse seletuskirjas on märgitud, et „Määruse muutmise eesmärk on vältida viimaste raskete talveoludega tekkinud vaidlusi  teehoolde normide rakendamise üle, eelnõus täpsustatakse  olemasoleva määruse üksikutes paragrahvides olevaid mõisteid ja põhimõtteid tagamaks suuremat õigusselgust. Sisulisi muudatusi ei ole tehtud.“ Sellel seisukohal on riik tänaseni ega näe hoolde kallinemist rohkem kui 10-20% ulatuses.

Tegelikult on määrusega muudetud tee seisundinõudeid üsna oluliselt, erinevate tee-ettevõtjate hinnangul toob see kaasa talihoolde kallinemise kuni 100%. Vaidluste vältimise asemel tekkis neid juba enne määruse jõustumist hulgaliselt.

Probleem on hooldustsükli määratlemises ning lumekihi kriitilise paksuse regulatsioonis.

Seni kehtinud määruses sisaldus reegel, mille kohaselt arvestatakse hooldustsükli aega (tähtaeg, mille lõpuks peavad tee talvised seisundinõuded olema taastatud) maanteel alates libeduse tekkest, lumesaju või tuisu lõpust või sõidujälgede vahelise lumekihi seisundinõuetes lubatud paksuse ületamisest. Selle reegliga loogiliselt haakuvalt sisaldus varasemas määruses reegel, mille kohaselt alustati lume reaalset eemaldamist hiljemalt seisunditaseme nõuetes lubatud lume- või lörtsikihi paksuse ületamisel. Varem kehtinud määrust mõistsid kõik tee-ettevõtjad ja ka tellija Maanteeameti näol sarnaselt – hoolde teostamist alustati lumekihi kriitilise paksuse ületamisel. Hooldustsükli aega arvestati määruse lisaks nr 9 olevas tabelis määratud tundidega.

Muutustega pingutati üle

Soovist muuta elu paremaks algas määruse muutmine. Esialgne soov oli muuta seisunditaseme 1 (tegemist on nõuetega tugimaanteedele, kõrvalmaanteedele ja kohalikele teedele) hooldustsükli aega ning vähendada seda 36 tunnilt 24 tunnile. Seda tehtigi ka ja selles ei ole mitte midagi halba.

Kokkuvõttes tuli aga välja midagi palju enamat. Igaks juhuks muudeti ka määruse lisa 8, mis määratleb tee talvised seisunditasemed. Seni oli seisunditasemetega teatud lumekihi paksus sentimeetrites teedel lubatud. Uue määruse kohaselt ei ole lumekihti üldse lubatud. Kõikide tasemete puhul on lubatud tasemeks märgitud „sahatud“. Üksnes selline muudatus toob kaasa tee hoolde märkimisväärse kallinemise.

Sadamine keelatud

Kogu loo teeb mõtlemapanevaks see, et ehkki uue määruse kohaselt arvestatakse hooldustsükli aega maanteel nagu varemgi alates lumekihi kriitilise paksuse saavutamisest, ei tohi uue määruse kohaselt sedasama lumekihi kriitilist paksust hooldustsükli ajal ületada. Ilmselt soovist vältida Padaoru sarnast kaost on selle normiga sadamine peale lumekihi kriitilise paksuse saavutamist  ühemõtteliselt keelatud. Ühtlasi on sellega keelatud ka hooldustsükli aja arvestuse algus.

See kõik kokku tähendab talihoolduse kallinemist väga suures ulatuses, sest kui lumesadu määruse regulatsioonile alluda ei kavatse, peab nõude järgimiseks rakendama meetmeid hoolde teostaja. Lumekihi kriitilise paksuse ületamise vältimiseks peab mehhanism sõitma teedel sahates edasi-tagasi senisega võrreldes väga palju kordi sagedamini, kusjuures päris täpselt ei tea keegi, kui sagedasti.

Muutus ei olnud vajalik

Toimunud muudatuse tulemuseks on olukord, kus riik soovib jõustunud määrust reaalselt rakendada juba alates 01.01.2012, kuid tellija ja tee-ettevõtjate vahelise kardinaalselt erineva nägemuse tõttu talihoolde kallinemisest ei ole neid nõudeid tõenäoliselt mitte kunagi rakendada võimalik. Ettevõtjate väitel puudub neil selleks vajalik tehnika ja personal.

Jääb üle vaid loota, et igakordse muutmise otsustajad kaaluksid tulevikus rohkem, kas üldse ja kui palju on vaja olemasolevat regulatsiooni muuta, sest seaduse või määruse muutmine iseenesest elu paremaks ei muuda. Antud juhul oleks otstarbekas kaaluda muudetud määruse tagasimuutmist, sest varem kujunenud korralik rakenduspraktika on kehvast muutmisest kindlasti väärtuslikum.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga