Ühinemised ja omandamised Eesti majanduskliimas 2009.a. lõpus

Triniti

Käesolev blogikanne on täienduseks autori poolt 16.11.2009.a. Äripäevas avaldatud artiklile „Tüüptehing – sunnitud müük“. Artikli võib leida siit.

Artiklis on kirjeldatud olulisemaid aspekte ning arenguid ühinemiste ja omandamiste (M&A) turul viimase aasta-pooleteise vältel, eelkõige hinnates tehingutes muutunud riske omandaja jaoks, mis puudutavad müüja majanduslikku seisu ning müüdava vara olukorda.

Müüja majandusliku riski küsimus

  • Müüja majandusliku olukorra riski osas tuleks eelkõige silmas pidada olukorda, kui müüja läheb pärast tehingu tegemist pankrotti. Pankrotihalduril on õigus hinnata, kas mõni pankrotis ettevõtja tehing või muu toiming kahjustas võlausaldajate huvi ja juhul kui ta asub sellisele seisukohale, esitada vastav tagasivõitmise hagi kohtusse.
  • Juhul kui tagasivõitmine osutub edukaks, on omandaja kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu (sh koos teenitud kasuga). Juhul, kui omandaja teadis või pidi tehingu tegemisel teadma, et tehing kahjustab teiste võlausaldajate huve, saab ta üleantu eest nõuda hüvitist üksnes pankrotivõlausaldajana. Ehk, et kui olete näiteks ostnud mõne vara 1 MEEK eest ning müüja läheb pankroti, siis juhul kui te teadsite või pidite tehingu tegemisel teadma, et tehing kahjustab teiste võlausaldajate huve, siis on teil kohustus pankrotipesasse tagastada antud aktsiad ning 1MEEK tasutud ostuhinna osas, osalete pankrotijaotises koos teiste tagamata võlausaldajatega ja senist Eesti pankrotipraktikat arvestades, on sellisel juhul oma nõudest tagasi saada vaid murdosa.
  • Tagasivõitmise riski osas on oluline ka ajaline perspektiiv. Pankrotiseaduses sätestatud üldreeglid (erisätted näiteks rakenduvad võlgniku poolt tahtliku võlausaldajate huvide kahjustamise või kui tehingu pooleks on lähikondsed) näevad näiteks ette, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni või ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Samuti näeb seadus ette, et kui tehing, mille kehtetuks tunnistamist nõutakse, on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve.

Müüdava vara riski küsimus

  • Müüdava vara riski osas on muutunud majanduskliimas teravalt tõusetunud riskide minimeerimise vajadus läbi põhjaliku due diligence analüüsi läbiviimise. Due diligence’iga tuvastatakse, milliseid riske võib ettevõtte omandamine kaasa tuua, et need riskid oleks teavitatud enne tehingu tegemist kuna sageli ei ole müüjal võimalik anda sisulisi tagatisi omandamise järgseks perioodiks.
  • Üheks viisiks, kuidas ettevõtjad üritavad antud riski maandada, on aktsiate asemel ettevõtte kui vara ost-müük. Võetakse üle näiteks äriühingu töötajad, selle vara, kliendilepingud vms. Siin on oluline on aga silmas pidada, et ka sellest reeglina ei piisa ühingu kohustustest pääsemiseks, sest ettevõtte või selle osa üleandmisel lähevad kaasa ka ettevõtte või selle osaga seotud kohustused.
  • Isegi kui omandaja ja müüja lepivad kokku, et vanade võlgade eest vastutab müüja, ei oma kolmandatele isikute ehk võlausaldajate jaoks antud kokkulepe tähendust. Võlausaldaja nõudest „vabaneb“ omandaja üksnes siis kui võlausaldaja annab omapoolse vastava kinnituse, et võlgade eest vastutab endine omanik. Kinnitus peab olema vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
  • Juhul kui poolte soov on mitte võõrandada ettevõtet, vaid mingi konkreetne vara, siis on oluline juba tehingut kokku leppides maandada riskid, juhuks kui mõni müüja võlausaldajatest pärast tehingut omandaja vastu nõude esitaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga