Üldteenuse regulatsioon välistab konkurentsi elektriturul

Triniti

Elektrituruseadusest tuleneb, et kui väiketarbija ei ole sõlminud ühegi elektrimüüjaga elektrilepingut, siis osutatakse talle selleks, et ta elektrist ilma ei jääks, üldteenust. Üldteenus on väiketarbija õigus osta mõistliku, põhjendatud ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgiva hinnaga elektrienergiat võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema elektripaigaldis on ühendatud. Peaaegu kogu Eestimaal on nimetatud võrguettevõtjaks Elektrilevi, kes aga ise ei tohi elektrit müüa, mistõttu Elektrilevi nimetab üldteenuse osutaja. Elektrilevi on nimetanud üldteenuse osutajaks Eesti Energia.

Oma varasemas artiklis olen käsitlenud võrdse kohtlemise põhimõtte ja tegeliku konkurentsi olulisust avatud elektriturul, mis peavad aitama kaasa tõhusa Euroopa elektri siseturu loomisele. Nimetatud artiklis tõin esile ühe konkreetse puuduse, mis võib praktikas tõusetuda ja tänaseks on ka tõusetunud. Paraku tuleb tõdeda, et selliseid puuduseid on veel teisigi.

Müüjate võrdne kohtlemine oluline ka üldteenuse puhul

Probleem seisneb selles, et kuigi ühelt poolt on üldteenuse näol tegemist nö avaliku teenusega, mis on vajalik selleks, et tarbijatele oleks tagatud elektrienergiaga varustatus ja mille osutamise garanteerimiseks võivad riigid kindlaks määrata viimasena vastutava tarnija, siis teiselt poolt tuleb ka säärase avaliku ehk universaalteenuse osutamise puhul kinni pidada võrdse kohtlemise põhimõttest ja mitte takistada vaba konkurentsi turul. Selline nõue tuleneb Euroopa Liidu elektrienergia siseturu ühiseeskirju käsitleva 13.07.2009 direktiivi mitmetest põhjenduspunktidest ja artiklitest.

Samuti on mitmed teiste riikide energiaturu regulaatorid ja valitsusvälised organisatsioonid leidnud, et direktiivis sätestatud „viimasena vastutava tarnija ehk VVT (inglise keeles supplier of last resort ehk SoLR) kindlaksmääramine“ ei tähenda seda, et Euroopa Liidu üldistest põhimõtetest – konkurentsi edendamine, võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine – võiks VVT kindlaksmääramise puhul kõrvale kalduda.

Nimetatud asutused on pakkunud ka erinevaid lahendusi VVT kindlaksmääramiseks viisil, et järgitud oleksid eelnimetatud üldised põhimõtted. Peamiseks lahenduseks on eelnevalt kvalifitseerimistingimuste ja –kriteeriumite kehtestamine ja vastava menetluse läbiviimine (nt konkurss või hange) või igal üksikjuhtumil kvalifitseerimistingimustele ja –kriteeriumitele vastavuse hindamine, et lõppkokkuvõttes tagatud oleks Euroopa Liidu õigusega kooskõlas olev mittediskrimineeriv menetlus. Isikuks, kes VVT kindlaks määrab, on reeglina energiaturu regulaator.

Eesti regulatsioon on vastuolus EL õigusega

Seega peab ka üldteenuse osutamine tagama üldiste Euroopa Liidu õiguse põhimõtete järgimise, sh võrdse kohtlemise ja reaalse konkurentsi. Elektrituruseadus näeb aga ette, et üldteenust osutab võrguettevõtja ise või kui ta ise elektrienergiat ei müü (nt kui tema klientide arv on rohkem kui 100 000, siis ei tohigi võrguettevõtja müüa), nimetab ta teenust osutama tegevusloaga müüja. Eelnev tähendab, et mingit konkurssi või hanget ei ole vajalik üldteenuse osutajaks kindlaksmääramiseks läbi viia, kuna piisab üksnes tühipaljast nimetamisest. Ja sedagi mitte konkurentsi üle järelevalvet teostava elektrituru regulaatori Konkurentsiameti poolt, vaid iga üksiku võrguettevõtja poolt.

Minu hinnangul on selline elektrituru regulatsioon vastuolus Euroopa Liidu direktiiviga ja kahjustab konkurentsi elektriturul. Elektrilevi on avalikult välja öelnud, et tema nimetab oma võrgupiirkonnas üldteenuse osutajaks Eesti Energia. Seeläbi ei ole teistel elektrimüüjatel antud olukorras mingitki võimalust Eesti Energiaga konkureerida. Arvestades, et 31. detsembri 2012 seisuga oli elektrilepingu sõlminud 65 % tarbijatest, siis järelikult ligi 250 000 klienti jäi 1. jaanuarist 2013 üldteenuse peale. Teisisõnu, 35 % tarbijate puhul konkurentsi kui sellist elektrimüüjate vahel ei ole.

Elektrituru sisuliseks avamiseks on vaja enamat kui eelkirjeldatud üldteenuse osutaja kindlaksmääramise regulatsiooni äramuutmine. Kuid tegemist on sammuga, mille riik peab astuma ja ühtlasi ei pea sellega ootama EstLink2 valmimiseni, mida seni on Eesti ja Põhjamaade elektrihindade erinevuse ja seeläbi vähese konkurentsi põhjendamiseks palju argumendina kasutatud.

* Artikkel ilmus arvamusloona 15.01.2013 Äripäevas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga