Vaielda või mitte vaielda, selles on küsimus ehk kas vaidlusmemo kasutasid?!

Triniti

Advokaatide töölauale jõuavad päris tihti olukorrad, kus vaidlusse on satutud emotsioonist või vähese info tõttu. Mõistlik on vaidlust enne sellesse sisenemist hinnata ja koostada vaidlusmemo.

Mõned näited vaidlustest:

Tühja vaidluse juhtum

Klient oli läbinud kohtumenetluse ja tema positsioon ei leidnud kohtulikku kaitset. Teda abistanud asjatundja olevat selgitanud, et pole viga, sest tegelikult sellest vaidlusest ei sõltunud midagi. Klient küsis, et miks ma siis õieti vaidlesin …

Kokkuleppe juhtum

Klient oli enne pöördumist vaielnud esimeses astmes mõnda aega ning kulud hakkasid segama. Küsimusele miks Sa kokku ei lepi, oli klient pisut pahane. Ta teab, et tal on õigus, ikka tehti inetult noh … . Küsisin vastu, et mis ta selle õigusega peale hakkab ja avaldasin arvamust, et tõendaminekohtus on tõenäosus mitte teadmine. Kuu aja pärast oli asi kokkuleppega lahendatud.

Kohtueelse kodutöö juhtum

Klient oli saanud MTA kontrollakti ning talle olevat kaks asjatundjat öelnud, et maksuotsus tuleb niikuinii ja et tegeleme asjaga siis. Üks olevat isegi arvanud, et seejärel on mõistlik kohe kohtusse minna, sest  vaidemenetlus ainult „õpetaks” MTA’d ja maksuotsus on pärast raskemini vaieldav. Asi lahenes siiski kontrollakti eriarvamusega ning maksuotsust ei järgnenud.

Vaidlusmemo

Selleks, et vaidlemine oleks rohkem osa ettevõtlusest ja analüüsil tuginev majanduslik tegevus ning vähem emotsiooni või infopuuduse tulemus, on mõistlik vaidlust, enne sellesse sisenemist, hinnata. Sellist hindamise instrumenti kirjalikus vormis nimetangi vaidlusmemoks.

Vaidlusmemo:

–          Võtab ühe-kahe lausega kokku kliendi õigusliku positsiooni ning annab selge hinnangu selle kohtulikule realiseeritavusele ning soovitused kas ja kuidas vaielda;

–          Kirjeldab olulised asjaolud koos võimalike tõenditega s.t. loob selguse, mida ja millise kvaliteediga on faktide osas võimalik väita;

–          Annab esmavastused otsustavatele vaidlusküsimustele: nt kas kohus muudab väljakujunenud praktikat – pigem ei,  või nt kas teatud tegudega on lepingut muudetud – pigem jah. Nii on võimalik määratleda, mis on tugevused ja nõrkused ja millele edaspidises töös keskenduda;

–          Arvestab lisaks õiguslikele ja faktilistele argumentidele, milline on asja majanduslik tähtsus pooltele, kes on esindajad, kuivõrd otsustusvõimelised on osapooled jne.

–          Annab hinnangulise ülevaate vaidluse ajalisest ja rahalisest kulust s.h. teeb konkreetse ettepaneku õigusabisse investeerimiseks.

Siinjuures soovitan advokaatide puhul mitte leppida vastusega, et ega me ennustamisega ei tegele, tõenäosus on 50:50 ja lõpuks otsustab kohus. Loomulikult ei tea advokaat tõsikindlalt ette, mida kohus otsustab ega saa seda ka lubada, kuid advokaat saab oma paremate teadmiste juures kindlasti öelda oma asjatundja arvamuse tõenäosuse kohta, kuidas kohtus asi laheneb. Arvestades koos sellise tõenäosusega vaidluse ajalist ja rahalist kulu, saab klient teha üsna selgeid, s.h. arvulistel näitajatel  põhinevaid otsuseid. Ja mida rohkem advokaadi hinnangud vaidlusele tegelikkusega kokku langevad, seda õiguskindlam ja -selgem on ühiskond laiemalt.

Vaidlemine on mõistuslik tegevus

Kogemus näitab, et valdav osa ebakindlusest ehk vaidlemisest on tingitud usalduse ja info puudusest. Esimesega kaasneb tihti emotsionaalne „nüüd ma neile näitan” soov ja teisega soovmõtlemine teatud asjade tegelikkusest. Vaidlusmemo ülesanne on kõrvaldada sellise emotsiooni ja soovmõtlemise alus ning näidata, et info vaidluse lahendamiseks on ühel hetkel lõplikult paigas ja kohtul on võim õigusjõuga rahu (usaldus?!) taaskehtestada. See võimaldab küsimusele – vaielda või mitte vaielda – vastata analüütilisemalt ning motiveerib vaidlema nii, et, nagu Hamlet ütleb, me mõistus ei pehkiks tarbetult.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga