Väikeinvestor – kas „väljapressija” või „kurnamise ohver”?

Triniti

Lugesin huviga 06.10.2011 Äripäevas ilmunud kaanelugu BLRT investoreid haaranud tülist. Samal teemal oli juhtkirjas nenditud, et kui vähemus hakkab ettevõtte igapäevatööd segama, hakkab olukord väljapressimist meenutama. Muidugi mitte õiguslikus mõttes, lisab juhtkiri. Nõustun sellega osaliselt.

Vähemusinvestorite nö „väljapressiva” ja enamusinvestori nn „kurnava” õiguse piirid on oluline ühinguõiguslik küsimus ja sõnakasutuses levinud. Tavapäraselt saavad sellised olukorrad alguse õiguslikult sidumata ärikokkuleppe äraunustamisest ühe osapoole poolt nt konkurentsikeelu rikkumisest või ostueesõiguse ignoreerimisest.

Investori õigused on omand

Osalust koos kõigi õigustega nagu hääleõigused, informatsiooniõigused jt. tuleb käsitleda kui omandit. See tähendab, et alusprintsiibina on nii enamus- kui vähemusinvestoril nagu kõigil omanikel õigus täiesti vabalt oma omandit kasutada ja käsutada s.h. mitte hääletada ühingu eduks või kõigi investorite kasuks ning selle vastu osaluse hinda kaubelda.

Otsustamisel kehtib üldjuhul printsiip (Foss v Harbottle reegel), mida võiks kirjeldada selliselt, et vähemusel puudub iseseisev nõudeõigus ühingu tegevuse suhtes väljaspool ühingu organeid ja organites jagab vähemus riski, et otsuseid teeb enamus.

Investorite omandil on piirid, kuid napib tegelikult toimivaid õiguskaitsevahendeid

Enamuse otsustusõiguse reeglist on erand, kui ühingu tegevuse eest vastutavad isikud ühtlasi kontrollivad enamusosalust ja blokeerivad sellega nõuete esitamise kahjustuste vastu.

Eesti õigusest leiame sarnase käsitluse ÄS §2892 ja 1681, mille kohaselt vastutavad ühingut mõjutanud isikud koos juhtkonnaga ühingut kahjustava tegevuse eest. Kahjuks jätab see ebaselgeks, kas hagejaks saab olla investor. Tekst nimetab ühingut kui kahjustatud isikut ning sõnaselgelt tehakse erand võlausaldajatele. Praktikas on siiski näiteid, kus nõudeid on esitatud investorite poolt ühingu kasuks ning see on vähemalt ära hoidnud esialgse investori enda kasuks esitatud hagi menetlusest välja-arvamise.

Oluline on silmas pidada, et eeltoodud osa käsitleb ühingu tegevuse kahjustamist ja osaniku kahjustamist ainult selle kaudu, s.t. parim milleni vähemusinvestor võib jõuda tundub olevat teatud kahjustava tegevuse tühistamine, tagasipööramine või hüvitamine ühingule. Samas ei lahenda see tegelikult olukorda. Nii töötabki vähemusinvestor selles suunas, et oma info- ja hääleõiguste kaudu esiteks näidata mingit kahjustavat tegevust, seejärel võimalikult intensiivselt „kiusata ja tüüdata” ühingu tegevust ja juhtkonda tühistamis-, hüvitusnõuetega jms. ning selle vastu kaubelda oma osaluse hinda.

See saab õiguslikult õnnestuda siis, kui jõutaksegi kokkuleppele või:

– jõutakse olukorda, kus kohtulik tee annab Eesti õigust hea usu teel edasiarendava lahendi nt väljaostule kohustamise kaudu;

– näidata, et kahjustatud on otse vähemusinvestori huvisid ja leiab rahuldamist tema konkreetne kahju hüvitamise nõue.

Väljaost kui õiguskaitsevahend

Esimese nõude alusena käsitletakse õiguskirjanduses järgmist: investoritevaheliste suhete (bargain between shareholders) rikkumist, s.h. ka põhikirja ja väga erandlikul juhul juhatuse hoolsuskohustuse rikkumist, hea usu printsiibi rikkumist või vähemuse petmist (fraud on minority). Eesti õiguses leiame heauskse käitumise kohustuse investoritele ja juhtkonna liikmetele TsÜS §’st 32. Kohtupraktikas on kinnistunud võrdse kohtlemise põhimõtte olulisus. Väljaostukohustusele kui võimalikule instituudile viitab ÄS § 167. Kahjuks ei ole teada selle normi rakenduspraktikat ning see puudub aktsiaseltside suhtes. Küll on töölaual olnud korduvalt kaasuseid, kus kohtu intensiivne ja asjatundlik menetluse juhtimine ning asja esindanud advokaatide kaasabi on viinud pooled kokkuleppele väljaostu küsimuses.

Kahju hüvitamine kui õiguskaitsevahend

Teise nõude alusena tuleb vaadata kahju hüvitamise aluseid ning lisaks sätestavad ÄS § 188 ja § 289 vastutuse teisele osanikule või aktsionärile tekitatud kahju eest. Investori otsene kahjunõue kahjuliku majandustegevuse korral on üldiselt jätkuv diskussioon õiguskirjanduses. Hiljuti lõppenud kohtukaasus Eestis sellist osaniku nõuet ei tunnustanud. Hageja väitis et põhikirja rikkudes tegid kaks kolmest osanikust majandustegevusele otsustava kahjuga tehingu ning ühingu kaudu nõuete esitamise võimalused on ammendatud. Kohus ei tuvastanud muuhulgas kahju, kuna leidis, et välistatud ei ole sellest tehingust tuleviku tulu. Riigikohtus asi menetlusluba ei saanud. Ühing ise pankrotistus koheselt peale kohtuasja lõppu. Allakirjutanu arvates võiks siiski edasises kohtupraktikas kaaluda, et mis siis on eelnimetatud investorite omavahelise vastutust sätestavate ÄS § 188 ja § 289 rakendusala, sest ühingu kasuks nõuete esitamine ei vii praktikas vähemusinvestorit tihti lahenduseni.

Lihtsam on otsest seost investorite huvidele näidata nt juhul, kui tegemist on kapitali muutmisega, kuid siin on väga keerukas tõmmata piiri, kus lõpeb enamusinvestorite diskretsioon otsustada mis ja kuidas. Siingi on kohtupraktika kujunemisel. Täna on nt töölaual kaasused, kus ühes asjas on maakohus seadustanud kapitali suurendamise nominaalhinnaga, milles vähemusinvestor osaleda ei saanud ning teises asjas on kohus keelanud hagi tagamise korras kapitali suurendamise vaatamata sellele, et võrdne kohtlemine oli tagatud.

Allakirjutanu arvates tuleks siiski kaaluda lahendusi, mis ühest küljeks võimaldaks teha enamusinvestoritel kehtivaid otsuseid, kuid jätaks vähemusele võimaluse kahjude hüvitamisele, kui tõesti vastuolus hea usuga on rikutud võrdse kohtlemise või muid sama kaaluga põhikirjas ettenähtud põhimõtteid. Kes riskib rohkem, peab saama otsustada ja vastutada, muidu satub peamine – äritegevus – löögi alla, sest otsustatavate investorite võimalus ja huvi ettevõttega tegeleda ja investeerida väheneb.

Kokkuvõte: äriõiguse moderniseerimine või vana Hiina sõjaseadus

Kokkuvõttes tuleb aga tõdeda, et juba Hiina Sun Zi ja Sun Bini sõja seadus teadis, et võõral territooriumil on keerukas sõda pidada. Enamus- ja vähemusinvestori olukord kipub olema sarnane, st kui juba nö „sõda” käib, siis enamusinvestori jaoks toimub see ühingu kulul ja vähemusinvestor kulutab ise. Seetõttu on kaheldav, kas Äripäeva juhtikirjas antud soovitus dividendide maksmisega olukorda parandada lahenduseni viib.

Lahendus peaks olema ikkagi terviklik – Hiina sõjaseaduste põhituum oli ikka see, et parim sõda on sõda, mis jääbki pidamata; parim taktika on taktika, millega vaenlane kaasa läheb, pidades seda enda omaks ja iga vastasseisu parim lahendus on selline, kust mõlemad pooled väljuvad rahuloleva ja võitjana.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga