Vastutusotsus – kas MTA riskiinvesteering võlgade sissenõudmisse?

Triniti

Lugesin huviga 07.04.2011 Äripäevas ilmunud advokaat Siim Mägi artiklit maksuvõlgade juhatuse liikmetelt liiga lihtsa sissenõudmise kohta. Nõustun sellega osaliselt  – teema on aktuaalne ning artikli pealkiri on õige. Artikli sisu osas leian, et üks oluline juhatuse liikme vastutust kitsendav eeldus on jäänud rõhutamata. Kahetsusväärselt on just sellest kohtupraktikas kinnitust leidnud eeldusest asunud mööda minema maksuhaldur viimase aja vastutusotsuste tegemise praktikas.

Artiklist võib aru saada, et üldistatult on vastutusotsusel kaks eeldust – juhatuse liikme kohustuste rikkumine ja maksuvõlg, mis kohustuste rikkumise tõttu on tekkinud. Maksuhalduri hiljutine praktika on sarnane – piisab maksuvõlast ja juhatuse liilkme ebahoolsast varasid vähendavast otsusest. Maksuahalduri otsuse tekstidest jääb mulje, et tegemist on universaalsete põhjendustega, mida kopeeritakse ühest otsusest teise. Selle juures unustatakse sisse lõike ja sõnastusi, mis konkreetse otsusega kuidagi kokku ei sobi.

Vastutusotsuse aluseks  peab olema maksuseaduse rikkumine

Arvan siiski, et on oluline teha rõhutus valitsevas kohtupraktikas kinnitust leidnud kolmandale eeldusele – rikutud peab olema kohustust tagada maksuseadustest ja maksukorralduse seadusest tulenevate kohutuste täitmine (vt Riigikohtu 31.oktoobri 2005.a. otsus asjas 3-3-1-41-05 p 12). Kohus nimetab seda eraldi ühena kolmest kumulatiivsest alusest ja seega tuleks küsida miks on see oluline? Arvan, et  vastutusotsuse alus on piiratud maksu(korralduse)seadusest tulenevate maksumaksja kohustustega, mitte mis tahes (nt põhikirjast vms) tulenevate kohustuste täitmisega. Kohtupretsedendi asjaolude konteksti arvestades võiks selleks rikkumiseks olla nt käibe varjamine jms. otseselt maksuseadust rikkuvad olukorrad, mitte lihtsalt varade vähenemine iseensest.

Praktikas põhjendab maksuhaldur, et lihtne jooksev deklareeritud maksude (osaline) mittetasumine on piisav võlgnevuse alus vastutusotsuse tegemiseks. Aga kui lihtsalt ei olnud rahavoogusid?! Kohustuste ja hoolsuse rikkumise näitamiseks käsitletakse tsiviilõigust, põhikirja nõudeid, advokaatide arvamusi viidetega Äripäeva Kirjastuses ilmunud klubiraamatule „Äriühingu organid“. Ebahoolas varade vähendamine vähendavat maksevõimet. Aga kui kinnistu müügi arvel käibevarad kasvavad ja sellega käibevarad suhe kohustustesse paraneb?! Maksuhaldur leiab, et põhjustatud on sündmuste ahel, millest esimene on maksuvõlgnevus tekitamine. Aga kui selle esimese sündmuse ehk maksuvõlgnevuse põhjustas hoopis eelmine juhatuse liige?!

Investeerida tuleb seaduse tõlgendamisse maksumaksjale soodsas suunas mitte vastupidi

Maksuseaduse piire kompav maksustamine ei ole õige. See on küll maksuhaldurit varemgi iseloomustanud (optsioonid, dividend vs töötasu, ettevõtte müügitulu ettevõtlusse jätmine, jt) ja nt kui optsioonide maksustamine kohtus pidama jäi, siis hiljem parandati seadust. Maksevõime vähenemine olgu kõigi võlausaldajate ühine teema ja maksuhalduril olgu erandlik otsetee juhatuse liikmeni ainult väga kitsastel äratuntavalt maksusuhte rikkumise juhtudel.

Kitsendav käsitlus loob tasakaalu tänases olukorras, kus (maksu)võlgnevused on tavapärased, Maksu- ja Tolliameti peadirektor avaldab avalikult arvamust, et maksuhalduri tegevusse investeerimise tootlus on kümnekordne ning meedias avaldatud statistika kohaselt saadab vaidluse korral 30% maksuhalduri otsuseid ebaedu. Vastasel juhul põhineb riigi investeerimisedu isikute alusetul maksustamisel ja toimub teiste võlausaldajate kulul. Selline „tõhus“ käsitlus sobib Ivan Julma aegadesse, kui kasakad Siberi jõgedele jassakit koguma saadeti. Tänases Eestis ei tohiks siiski eelarve täitmine olla õigustuseks sellele, et konkreetsed inimesed jäävad reaalsest rahast alusetult ilma. Selle nimel peaks prevaleerima maksuseaduste isiku kasuks tõlgendamise põhimõte.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga