Võlg, intress, viivis seaduses ja praktikas

Triniti

Hiljutised Riigikohtu otsused, mis puudutavad võlgade refinantseerimist ja põhivõla, intressi ning viiviste väljamõistmist võlgnikult, on tekitanud segadust viiviste lubatavuse osas.

Intress ja viivis

VÕS § 397 kohaselt eeldatakse, et majandus- ja kutsetegevuses antud laenu puhul tuleb intressi maksta, muul juhul tuleb intressi maksmises kokku leppida. Seadus reguleerib ka intressimäära juhul, kui pooled selles eraldi või teisiti kokku ei lepi (VÕS § 94).  VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitavalt võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas, või lepingus ettenähtud sellest kõrgem viivise määr.

Intress on kokkulepitud tasu raha kasutamise eest, viivis aga hüvitis raha tähtaegselt tagastamata jätmisest tuleneva eeldusliku kahju eest. Riigikohus on intressi ja viivise vahekorda selgitanud nt lahendites 3-2-1-137-06 ja 3-2-1-141-12 nii: Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).“

VÕS § 113 lg 6 kehtestab keelu arvestada viisist intressi tasumisega viivitamise eest. Tegemist on imperatiivse sättega, millest poolte kokkuleppega kõrvale kalduda ei saa.

Intress ja viivis refinantseerimiskokkulepetes

Refinantseerimiskokkulepete puhul ei arvestata sageli VÕS § 113 lõikest 6 tuleneva piiranguga nende kokkulepete puhul, millega pooled loevad põhivõla ja intressi võlgniku uueks võlasummaks, millelt tuleb omakorda maksta intressi ja mille tasumisega viivitamisel rakendub viivis. Tegelikkuses algselt põhivõlalt kogunenud intressilt viivist arvestada ei tohi.

Riigikohus on hiljutistes lahendites andnud VÕS § 113 lg 6 kohta järgmised juhised:

  • Krediidiasutus ei oleks tohtinud mh ka vastutustundliku laenamise printsiibist tulenevalt sõlmida tarbijaga refinantseerimislepingut, millega loetakse varasem võlgnevus koos intressiga uueks põhivõlaks ja millelt arvestatakse omakorda viivist. Selline viivisekokkulepe on tühine, kuid see ei too kaasa kogu refinantseerimistehingu tühisust. Vaidluse korral peab hageja esitama kohtule täpse arvestuse sisenõutava summa kohta, et oleks võimalik kontrollida mh viivisenõude õigsust (RkTKo nr 3-2-1-169-13);
  • Intressi kapitaliseerimise keelu rikkumine võib vastuväitena olla aluseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele (RkTKo nr 3-2-1-1-14);
  • Intressi kapitaliseerimise keelust ei saa mööda ka kohustuse võlatunnistusega asendamisel – VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab intressilt viivise arvestamise kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist (RkTKo nr 3-2-1-2-14).
  • Oma nõude arvestust ja koosseisu peab selgitama hageja, sealhulgas peab hageja tooma välja ka viivise arvestuse ja suuruse ning vajadusel tõendama, et ta ei ole algselt põhivõlalt tasumisele kuulunud intressilt (ega viiviselt) viivist nõudnud. Kui hageja seda ei tee, ei ole alust ka viivist ega intressi soovitud ulatuses välja mõista (RkTKo nr 3-2-1-2-14).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga