Kaubamärgiomanike õiguste kaitse internetis – Eesti kohus pöördus küsimusega Euroopa Liidu Kohtusse*

Triniti

Internet annab varasemaga võrreldes kujutlematuid võimalusi. Interneti poolt pakutav anonüümsus on kindlasti väärtus – seda nii tagakiusatud ajakirjanikele sõnavabadust piiravates riikides või ka töötajale, kes muidu ei julge kuhugi pöörduda seoses rikkumistega, mis tööandja on salamisi toime pannud. Samal ajal võimaldab internet anonüümsust ka isikutele, kes võivad seda kuritarvitada. Nii on ka vaidluses, mille osas Eesti kohus küsis eelotsust Euroopa Liidu Kohtult. Eesti kohus küsib sisuliselt selle kohta, kui kaugele võib võltskaupa müüvate veebilehtede toimimisele kaasaaitaja minna väitega, et tema pakub võltskauba müüjatele vaid tehnilist tuge.

Eelotsuse küsimusest ja küsimisest

Euroopa Liidu liikmesriikide kohtud peavad aeg-ajalt küsima eelotsust. Nimelt juhul kui olemasoleva Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika põhjalt ei ole piisavalt teavet, et ise otsustada liidu õiguse tõlgenduse üle. See tähendab seda, et siseriiklikel kohtutel ei ole õigust ise Euroopa Liidu õigust tõlgendada ning kui norm või praktika on segane, siis tuleb tõlgenduse saamiseks pöörduda Euroopa Liidu Kohtu poole.
Eesti Riigikohtu veebileheandmetel on Eesti kohtud Euroopa Liitu kuulumise jooksul küsinud eelotsust kokku 25 korda. Seega ei küsi Eesti kohtud Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisel nõu kuigi tihti. Vastandina näiteks Saksamaa ja Itaalia küsivad keskmiselt igal aastal eelotsust 40 korda.

Pahatahtliku vahendaja vastutus internetis

Antud vaidlus, mis tõi kaasa Euroopa Liidu kohtusse pöördumise, puudutab olukorda, kus maailmakuulsaid kaubamärke esindav organisatsioon on pöördud kahjunõudega Eestis resideeruva isiku vastu. See isik on seostatav sadade veebilehekülgedega, millel müüakse või müüdi võltskaupu kaubamärkidelt nagu Pandora, Puma, Burberry, Parajumpers, Timberland jpt.

Eesti kohus küsib Euroopa Kohtult järgi selle, kas ja millal võib isikule kaasneda vastutus selle eest, kui ta võimaldab toimida võltskaupu müüvatel veebilehtedel. Seda olukorras kui isik pakub teadlikult anonümiseerimise teenust võimaldades võltskaubamüüjatel registreerida kaubamärgiõigusi rikkuvaid domeene. Küsimus on seega justnimelt tehnilise toe pakkuja teadlikkuses.

Varasemalt küll mitte virtuaal- vaid pärismaailma kontekstis on Euroopa Kohus asjas Hilfiger v Delta Center arutlenud turuhallipidaja vastuse üle. Seal leidis Euroopa Kohus, et tõkendit saab kohaldada ka turuhallipidajale, kes võimaldab hallis müüja kaubamärkide võltsinguid. Ehk siis rikkumine seisnes selles, et hallipidaja võimaldas Hilfiger v Delta Center vaidluses võltskaubandusel toimida ning oli sellest teadlik. Sarnane olukord on ka Eesti kohtus kerkinud vaidluses.

Internetti puudutava eelotsuse olulisus

Arvestades, et internetis toime pandud rikkumiste osas on endiselt palju lahtisi küsimusi nii Eestis kui kogu maailmas, on Eesti kohtu pöördumine suurema selguse saamiseks Euroopa Liidu Kohtu poole igati tervitatav. Eelotsust ennast tuleb küll ligi kaks aastat oodata.

* TRINITI Advokaadibüroo advokaadid Karmen Turk ja Maarja Pild esindavad antud vaidluses hagejat ehk kaubamärgiomanike õiguste eest seisvat organisatsiooni 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga