Kohus sunnib transpordi valdkonna platvormiteenuste start-up’e arvestama oma partnerite õigustatud huvidega (TRINITI Transpordi & Taristu õigusuudis)

Triniti

Selle aasta esimeste kuude vältel on maailma uue majanduse avangard jooksnud transpordivaldkonnas kaks korda  õiguslikult karile. Iseenesest ei ole selles midagi erakordset – paika loksunud praktika piirimail toimetades tuleb äriplaanis selle võimalusega arvestada. Majandus, sõltumata sellest, kas uus või vana, toimib inimsuhete keerukas võrgustikus, mida iseloomustab huvide paljusus ning nende kaitseks loodud reeglid ja institutsioonid. Õiguslik ebakindlus on uut laadi lahendustel põhinevate teenustega turule tulles paratamatu. Tegemist on lihtsalt äririski suurendava faktoriga, mille olemasolu ees pole vaja silmi sulgeda, vaid millest tuleks ka investoritele ausalt rääkida.

Ühendkuningriigi kohtusüsteem lõpetas 19. veebruari 2021 otsusega vaidluse Uberi ja tema endiste juhtide vahel, kes nõudsid töötajatega võrdseid hüvitisi. Hagejate peamiseks argumendiks, millega kohus ka nõustus oli, et platvormiomanikuna on Uberil tööandjaga võrdväärne kontroll juhi üle hoolimata sellest, et vormiliselt tegutsevad juhid Uberiga sõlmitud muud tüüpi lepingu alusel. Kohus kohaldas juhtidele tööõigust koos töötajate kui töösuhte nõrgema poole garantiidega.

Uberi äriplaan põhines eeldusel, et juhtide näol on tegemist töövõtjatega, mistõttu Uberi võimalused töövõtulepingu tingimusi kujundada palju suuremad. See andis Uberile konkurentsieelise, mis nüüd kadus.

Ajaloolise analoogiana võib siin vaadelda Euroopa Liidu nn kaubandusagentide direktiivi tausta. Direktiiv pärineb ajajärgust, kui palgatöötajatest müügimehi julgustati alustama iseseivate (agendi)lepingu alusel tegutsevate ettevõtjatena. Kaubandusagente ei kohelda selle eriregulatsiooni kohaselt küll töötajana, kuid piiratakse võimalusi neid ebaõiglaselt tasust ilma jätta. Võibolla tuleks seda mudelit rakendada ka nn jagamismajanduses.

Sel nädalal on Harju Maakohus otsustanud, et Bolt Technology OÜ vastutab veolepingu poolena sõitjale tekitatud kahju eest, hoolimata sellest,  Bolti üldtingimuste kohaselt tegemist „infoühiskonna teenuse osutajaga“ ehk platvormiga, kes üksnes vahendab veolepingute sõlmimist juhtide ja klientide vahel. Tegu on siiski esimese astme kohtulahendiga ja võib arvata, et enne lõpliku õigusrahu kehtestamist saavad ka kõrgemad kohtuastmed asja kaaluda.

Nende näidete valguses võib juba praeguseks tõdeda, et jagamismajanduse „kolmnurk“, mis seni on olnud nn platvormiteenustega välja tulnud „uue majanduse“ ettevõtjate poole kiivas (võimaldades neil regulatiivse koormuse ja kulude, s.h maksude arvelt kokku hoida), peab hakkama arvestama ka juhtide ehk vahetute teenuseosutajate ning klientide õigustatud huvidega.