Üks enim riigihangetes vaidlusi tekitavaid küsimusi on põhjendamatult madala maksumusega pakkumused ehk nn alapakkumused. Hankija peab nimelt alapakkumuse tagasi lükkama. Konkurendid vaidlustavad pakkumuse edukaks tunnistamise otsust tihtilugu väitega, et hankija kas ei kontrollinudki võimalikku alapakkumust või asus õigusvastaselt järeldusele, et tegemist pole alapakkumusega. Riigikohus tegi hiljuti otsuse asjas 3-20-924, mis muudab aastate vältel välja kujunenud arusaama ja praktikat oluliselt just küsimuses, milline pakkumus on alapakkumus.
Senine kohtupraktika alapakkumuse küsimuses: alla omahinna pakkumine keelatud
Kohtupraktikas valitses aastate vältel välja kujunenud konsensus, et alapakkumuseks tuleb pidada alla omahinna pakkumust. Ehk – aktsepteerida ei tohiks sellist pakkumust, mille tegemisel on pakkuja (nt turuosa hõivamiseks) algusest peale kavandanud hankelepingu täitmisega otseselt seonduvate kulutuste katmist konkreetse hankelepingu välistest tuludest (Tallinna Halduskohtu otsus nr 3-17-491, p 17). Pakkumuse maksumus peab igal juhul katma vähemalt hankelepingu täitmisega seonduvad otsesed kulud (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-16-559, p 15).
Nõnda see enam pole.
Riigikohtu lahend: alla omahinna pakkumine lubatud, välja arvatud kui…
Riigikohus märkis, et juhul kui pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal, tuleb hankijal endiselt pakkumus tagasi lükata. Küll aga on hankijal hindamisruum otsustamisel, kas pakkumuse madal maksumus on põhjendatud.
Igasugust alla omahinna pakkumust ei ole Riigikohtu otsuse järgi alust pidada alapakkumuseks. Ristsubsideerimine hankelepingu väliste tulude arvelt on keelatud vaid siis, kui nõnda sätestab valdkondlik seadus (näiteks teatud juhtudel ühistranspordiseadus) või konkreetse riigihanke tingimused (millisel juhul tekib mõistagi küsimus, kas ja millal selline tingimus õiguspärane oleks).
Juhul, kui ristsubsideerimise keeldu pole, on alla omahinna pakkumus üldreeglina lubatud, välja arvatud teatud erandite korral. Toon välja mõned neist, mida käsitles ka Riigikohus.
Esiteks, alla omahinna pakkumus on keelatud, kui selle alusel hankelepingu sõlmimine kahjustaks konkurentsi. Riigikohus tõi siinkohal näite eelkõige turgu valitseva seisundi kuritarvitamise konkurentide turult väljatõrjumise kaudu. Tuvastada tuleks seega esmalt konkreetse pakkuja turgu valitsev seisund.
Teiseks, hankija peab pakkumuse tagasi lükkama, kui ta tuvastab, et pakkumuse põhjendamatult madal maksumus on tingitud keskkonna-, sotsiaal- või tööõiguse valdkonda reguleerivate sätete eiramisest.
Kolmandaks saab alapakkumuseks pidada pakkumust, mille puhul on tõsine oht, et leping jääb täitmata, pakkuja on teinud ilmselge valekalkulatsiooni või kui pakkuja eeldab vääralt, et hankelepingu hinda õnnestub tulevikus õigusvastaselt tõsta.
Kokkuvõtteks – õnneks miski siin maailmas on ka püsiv
Riigikohtu lahend ühtlustab mingil määral riigihangete ja tavapärase majandustegevuse loogika. Alla omahinna pakkumused ei ole ka riigihangetes alati keelatud. Arvestada tuleb siiski, et kui hankija alapakkumuse kontrolli läbi viib, lasub oma pakkumuse maksumusega seotud asjaolude põhjendamise ja tõendamise kohustus endiselt pakkujal. Riigikohtu lahendist tekkis pakkujale lihtsalt juurde üks võimalus oma pakkumuse maksumust põhjendada – nimelt viide, et tal on plaanis hankelepingu täitmist subsideerida osaliselt oma muude tegevuste arvel.
Kui see teema Teid täpsemalt huvitab või Teil tekkis küsimusi, siis võtke minuga ühendust.
