Suured kunstnikud varastavad (allikas: internet)

Triniti

„Head kunstnikud kopeerivad, suured kunstnikud varastavad,“ ütles Steve Jobs intervjuus Robert X. Cringely’le telesarja „Triumph of the Nerds“ episoodis „Great Artists Steal“, mille andis esmakordselt eetrisse telekanal Channel 4 28. aprillil 1996, viidates (tõsi küll, ekslikult[1]) Pablo Picasso’le kui selle lause autorile.

Ilmselgelt ei vaevu peaaegu keegi peale paadunud akadeemikute oma tekstides kasutatud tsitaatidele täismahus allikaviiteid lisama. Pole ka ime – õige algallika väljaotsimine on sageli keeruline ja pea alati aeganõudev; tekstisisesed viited vähendavad oluliselt teksti arusaadavust; kaugeltki kõik esitusformaadid ja -tavad ei toeta ei joonealuste viidete ega hüperlinkide pruukimist. Samas võetakse plagiaati nii akadeemilistes ringkondades kui nt disaini- ja reklaamiäris vägagi tõsiselt. Mõnigi tudeng on pidanud ülikoolist plagiaadi tõttu lahkuma mitte diplomi, vaid häbiga, ning alles hiljuti otsustas üks Eesti reklaamiagentuur samal põhjusel tagastada mainekalt konkursilt saadud auhinna.

Mis on plagiaat ja mis plagiaatorit ähvardab?

Tartu Ülikooli määratluses on plagieerimine („teise töö esitamine enda nime all või selle osade kasutamine ilma nõuetekohase viitamiseta“) üks akadeemilise petturluse vormidest, milles süüdi jäänud tudengit ähvardab noomitus või eksmatrikuleerimine. Kuni 2002. aasta augusti lõpuni kehtinud kriminaalkoodeksi kohaselt oli plagiaat „võõra teose või teose esituse oma nimel üldsusele teatavakstegemine“, mille eest oli ette nähtud rahatrahv või kuni kaheaastane vabadusekaotus.

Täna kehtivas seaduses räägitakse küll mitte plagiaadist, vaid autorsuse rikkumisest, kuid võõra isiku teose oma nimel üldsusele teatavaks tegemine on endiselt karistatav – nüüd juba kuni kolmeaastase vangistusega. Tõsi, väiksematele autoriõiguste rikkumistele, sh mittekorrektsele viitamisele (nt „allikas: internet“ või „foto: erakogu“) on Eesti õiguspraktikas siiski enamasti läbi sõrmede vaadatud.

Lisaks tuleb arvestada, et autoriõiguse rikkumine kujutab endast ka tsiviilõiguslikku kahju tekitamist. See aga tähendab, et kahju kannataja võib rikkujalt nõuda nii sellise tegevuse lõpetamist kui tekitatud kahju hüvitamist või hoopis seda, mille võrra rikkuja rikastus. Muide, tänase seisuga Eesti suurim kahjuhüvitis ühe foto lubamatu kasutamise eest on kohtus välja mõistetud just TRINITI kliendile.

Kas eneseplagiaat on võimalik?

Akadeemilise petturluse mõiste hõlmab ka iseenda töö uuesti esitamist samas või teises õppeaines ilma õppejõu loata. Kuidas tuleks aga suhtuda omaenese varasemate tööde „taaskasutamisesse“ ilma algsetele avaldamisallikatele viitamata, kui see toimub väljaspool ülikooli? Kas töökohta vahetanud spetsialist tohib uue tööandja „lipu all“ avaldada oma eelmises töökohas kirjutatud blogipostitusi? Aga kas FIE-st koolitaja võib oma järgmiste klientide juures kasutada slaide, mille ta on loonud mõne varasema kliendi eritellimusel loodud koolituse jaoks?

Õiguslik hinnang sellisele tegevusele sõltub spetsialisti ja tema endise tööandja või koolitaja ja tema varasema kliendi vahel sõlmitud lepingust. Võimalusi ning võimalikke tagajärgi on mitmeid.

  • Esiteks – töösuhe. Kui teos on loodud töölepingu alusel või avalikus teenistuses autori otseste tööülesannete täitmise käigus ja lepingus pole teisiti kokku lepitud, on osa autori varalistest õigustest tööandjale üle läinud. Sellisel juhul võib endine tööandja nõuda nii spetsialistilt kui tema uuelt tööandjalt oma õiguste rikkumise lõpetamist ja tekitatud kahju hüvitamist.
  • Teiseks – töövõtuleping. Koolitaja näites on olukord vastupidine – kui varasema kliendiga sõlmitud töövõtulepingus ei olnud õiguste üleminekut kokku lepitud, kuuluvad kõik õigused endiselt slaidide autorile.

Et vältida hilisemaid vaidlusi, tuleks kõik autoriõigustega seonduv nii töö- kui töövõtulepinguid sõlmides korrektselt paika panna. TRINITI intellektuaalomandi- ja infotehnoloogiaõiguse asjatundjad on selle juures sulle meelsasti abiks. Võta julgesti ühendust – esmane konsultatsioon on meie büroos tasuta.

[1] Vt Garson O’Toole (2013) “Good Artists Copy; Great Artists Steal”.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga